Ta tuli, läks ning võttis kõik!

Olen oodanud, kaua.. väga väga kaua..
Öeldakse, et kui kedagi armastad, siis võid oodata kasvõi igavesti.. väsimata..
Ma ei oska öelda kas ma olebn väsinud või lihtsalt nõrk.. Aga raske on lihtsalt seista ja oodata, võib-olla olen ma juba kaotanud lootuse.. Võib-olla olen ma kaotanud usu MEISSSE.
Kui palju kordi olen istunud selle puu all, lihtsalt mõelnud meile.. Mõelnud neile ilusatele aegadele.. Kui palju olen lubanud, et unustan nüüd Su ja ei tule enam kunagi tagasi.. Kui palju kordi olen nutnud selle puu all, mõeldes, et olen nõrk ja ei jaksa Sind enam oodata.. Kui palju kordi olen mõelnud, et tahaksin raiuda selle puu maha, et ehk siis kaob ka see armastus.. kuid kas ikka kaob? Vaevalt..
Kui palju kordi olen püüdnud Sinuga rääkida, aga jooksed minema.. Kui palju kordi olen püüdnud Sind vihata, kuid armastus on tugevam.. Kui palju kordi olen pidanud taluma teiste mõnitusi Sinu pärast, aga ma olen siiski need üle elanud.. Kui palju kordi olen kuulnud sõnu "Mida Sa Temas leiad?", alati vastan üht ja sama "ma armastan Teda!"
Kui palju kordi oled Sa mulle haiget teinud? üks? kaks? kolm? neli? viis? eiei, rohkem, Sa teed seda lausa iga päev, iga tund, iga minut, iga sekund..
Kui palju kordi olen teinud solvunud ja ükskõikse näo? Kui palju kordi olen kinni hoidnud pisaraid?
Kui palju kordi oled Sa näinud mind nutmas?
Aga mitu korda oled Sa mulle järgnenud, öelnud, et kõik Saab korda? Mitu korda oled Sa otsinud uusi vabandusi?
Kas juba ei aita sellest?
Kahjuks, mul on tunne, et nüüd annan ma alla.. Ma ei jaksa enam Sind oodata.. MA lähen edasi, kuid nüüd ilma Sinuta..
Ma ei tea, kas see lugu üldse kunagi Sinuni jõuab.. Kuid vähemalt on see olemas kuskil siin.. kuskil minu sügavas südames.
Armastusega..