Kooseluseadus jätab mind külmaks, kuid mind ümbritsevate inimeste suhtumine ärritab mind.
Kooseluseadus - poolt, vastu või erapooletu?
Kui paar nädalat tagasi kerkis mu klassikaaslaste seas jututeemaks kooseluseadus, siis olin ma esialgu kui peata kana, kuna ma ei vaata televiisorit, ega loe eriti ajalehti, siis pole ma selliste asjadega väga kursis.
Noh mõtlesin, et kooseluseadus, siis kooseluseadus, mis seal ikka, mina elan vanematega ja mind see ju ei puuduta. Ning hoidsingi end asjast võimalikult kaugele.
Kuid, mida päev edasi läks, seda enam hakkas ka koolitunnis esile kerkima see teema ning seda enam ma ärritusin. Ärritusin, sest inimesed läksid nii äksi täis mingist seadusest.
Eilses Virumaa Teatajas oli Keio Soomelti artikkel, kus ta ütles "Kohale jõudes sain aru, et siin ei ole võimalik erapooletuks jääda, seda lihtsalt ei lubata. Esimene ja vist kõige enam häirinud asjaolu oligi see, et ma pidin valima poole."
Kas ikka on nii, et peab valima poole?
Ma saan öelda, et ma olen üsna ükskõikne selle kooseluseaduse osas ning enamasti see jätabki mind külmaks, kuid mis mind häirib on just rahva suhtumine teistesse.
Mina kui inimene, kes armastab ja austab tolerantsust, ei suuda lihtsalt mõista seda, miks inimesed tunnevad end "samasooliste kooselust" nii puudutatuna ning hakkavad neid inimesi kohe sõimama, solvama ning maha tegema.
Jah, ka mind häirivad samasoolised, kes pürgivad meediasse, et saada tähelepanu ja nõuavad mingeid õigusi. Kui tahad elada koos samasoolisega ja teda armastada, siis palun, lase käia. Mind isiklikult ei huvita teiste eraelu ning igal ühel on õigus õnnele. Aga elagi siis rahulikult, mitte ära tule nõudma midagi, mida üle poole ühiskonnast nagunii ei aktsepteeri.
Samas mulle on jäänud mulje, et see teema on üles pumbatud rohkem nende inimeste poolt, kes "vihkavad või ei salli" samasoolisi. Tore, kui inimesel on oma arvamus, kuid kas liiga äksi täis minemine ja iga kolmandaks sõnaks "pede" ütlemine on õige või väärikas? Minu arvates on see väär.
Ja nüüd ongi see koht, kus inimesed oleks kui sunnitud valima poolt. Kui oled kooseluseaduse poolt - oled kas ise samasooline või nende "fänn". Kui oled kooseluseaduse vastu - oled samasooliste vihkaja ning vaenlane.
Aga kes olen ma siis, kui ma olen erapooletu? Kas ma olen nüüd halb inimene või hea inimene? Või olen ma teie silmi hoopiski täiesti ükskõikne ja hoolimatu inimene, sest mulle lihtsalt ei paku pinget mingi seaduse üle võitlemine?
Küsimuse all on kõige enam TOLERANTSUS. ja antud juhul mina oma isiklikust seisukohast leiangi, et parim lahendus selles olukorras on ükskõiksus. Ma ei vali poolt.
Kui inimene tahab olla õnnelik, siis ta on, vahet pole kas see kooseluseadus eksisteerib või mitte.
Kui paar nädalat tagasi kerkis mu klassikaaslaste seas jututeemaks kooseluseadus, siis olin ma esialgu kui peata kana, kuna ma ei vaata televiisorit, ega loe eriti ajalehti, siis pole ma selliste asjadega väga kursis.
Noh mõtlesin, et kooseluseadus, siis kooseluseadus, mis seal ikka, mina elan vanematega ja mind see ju ei puuduta. Ning hoidsingi end asjast võimalikult kaugele.
Kuid, mida päev edasi läks, seda enam hakkas ka koolitunnis esile kerkima see teema ning seda enam ma ärritusin. Ärritusin, sest inimesed läksid nii äksi täis mingist seadusest.
Eilses Virumaa Teatajas oli Keio Soomelti artikkel, kus ta ütles "Kohale jõudes sain aru, et siin ei ole võimalik erapooletuks jääda, seda lihtsalt ei lubata. Esimene ja vist kõige enam häirinud asjaolu oligi see, et ma pidin valima poole."
Kas ikka on nii, et peab valima poole?
Ma saan öelda, et ma olen üsna ükskõikne selle kooseluseaduse osas ning enamasti see jätabki mind külmaks, kuid mis mind häirib on just rahva suhtumine teistesse.
Mina kui inimene, kes armastab ja austab tolerantsust, ei suuda lihtsalt mõista seda, miks inimesed tunnevad end "samasooliste kooselust" nii puudutatuna ning hakkavad neid inimesi kohe sõimama, solvama ning maha tegema.
Jah, ka mind häirivad samasoolised, kes pürgivad meediasse, et saada tähelepanu ja nõuavad mingeid õigusi. Kui tahad elada koos samasoolisega ja teda armastada, siis palun, lase käia. Mind isiklikult ei huvita teiste eraelu ning igal ühel on õigus õnnele. Aga elagi siis rahulikult, mitte ära tule nõudma midagi, mida üle poole ühiskonnast nagunii ei aktsepteeri.
Samas mulle on jäänud mulje, et see teema on üles pumbatud rohkem nende inimeste poolt, kes "vihkavad või ei salli" samasoolisi. Tore, kui inimesel on oma arvamus, kuid kas liiga äksi täis minemine ja iga kolmandaks sõnaks "pede" ütlemine on õige või väärikas? Minu arvates on see väär.
Ja nüüd ongi see koht, kus inimesed oleks kui sunnitud valima poolt. Kui oled kooseluseaduse poolt - oled kas ise samasooline või nende "fänn". Kui oled kooseluseaduse vastu - oled samasooliste vihkaja ning vaenlane.
Aga kes olen ma siis, kui ma olen erapooletu? Kas ma olen nüüd halb inimene või hea inimene? Või olen ma teie silmi hoopiski täiesti ükskõikne ja hoolimatu inimene, sest mulle lihtsalt ei paku pinget mingi seaduse üle võitlemine?
Küsimuse all on kõige enam TOLERANTSUS. ja antud juhul mina oma isiklikust seisukohast leiangi, et parim lahendus selles olukorras on ükskõiksus. Ma ei vali poolt.
Kui inimene tahab olla õnnelik, siis ta on, vahet pole kas see kooseluseadus eksisteerib või mitte.
Kommentaarid
Postita kommentaar