küüslauk

Märkamatult on alanud juba märts, kaks kuud 2017. aastast on juba läbi... Ei tea kuhu see aeg ruttab, kuhu on meil kiiret? Alles uus aasta, sõbrapäev, Vabariigi aastapäev, vastlapäev, järgmine teisipäev juba naistepäev :O 

Minu päevad lihtsalt mööduvad lapsega tegeledes ja nohuga võideldes. 

Tahaks heameelega aja maha võtta ja lihtsalt puhata. Puhata kogu sellest jamast, mis on mu ümber. 

Liiga palju on juhtunud.. No nii palju, et tõsiselt paha hakkab. Ja palju asju just selliseid, millest ei tohi rääkida.. Millest peab vaikima ja seda kõike endaga kandma. 

Hetkel tahaks reaalselt endale mõnda hobi, millega tegeleda ja millega saaks mõtted eemale. Tahaks teha midagi kasulikku..

Teisest küljest aega napib, aeg ju kiirustab kuskile, laps, kodu ja mees nõuavad palju aega, nii ei jäägi mulle endale ju seda aega, mil ma saaksin nautida rahu ja vaikust ning teha midagi, mis mulle meeldib. 

Samas on blogimine see üks minu väljapääsudest sellest suletud igapäevasest rutiinist. Ühe silmaga blogin, teise silmaga jälgin, et laps pahandusi ei teeks, ühe käega kirjutan, teisega hoian tugevalt kinni teetassist, et laps vaid seda jälle põrandale ei tõmbaks. 

Korter on nii väike, et laps suudab selle sekunditega pea peale pöörata, minu jaos tähendab see jälle paar tundi koristamist. 

Ja alati on nii, et kui mõtled, et nüüd hakkab paremaks minema, tuleb nagu käsu peale mingi jama jälle kaela. 

Ja inimesed... Oeh, mis neistki rääkida, igaüks omaette, oma joru ajamas. Kes kirub presidenti, kes ekstüdrukut/kutti, kes kirub "Prooviabielu", kes naljatleb selle üle.. 

Ja siis olen mina ja mõtlen, millal küll see nohu ära läheb ja ma saaksin RAHULIKULT HINGATA. 

Hetkel tunnengi puudust sellest vabast hingamisest. Alles oli lapsel palavik, siis minul, nüüd mõlemal selline nohu, et vastik.....

Tahaks küüslauku :D