Roolijoodiku tiitel jääb inimest saatma igavesti

http://cdn.funpics.me/wp-content/uploads/2017/02/drunk-driving-quotes-1.jpg

Sellest jalgratturite alla ajamisest (LINK) on möödas peaaegu nädal ning ikka see närib mind kuidagi seest poolt. Võib-olla sellepärast, et ma olen oma elu jooksul pidanud liiga palju nägema ja kokku puutuma roolijoodikutega. Või siis hoopis sellepärast, et ma olen ise kaks ja pool aastat tagasi inimese alla ajanud.

Ma tean nimepidi kõiki neid jalgrattureid ning ka neid, kes istusid selles mõrtukalikus autos. Keegi neist pole ju tegelikult halb inimene. Ratturid ei istunud tol õhtul ratta selga mõttega, et neid nüüd alla aetakse ning need teised ei istunud tol õhtul sinna autosse mõttega et nad kellegi alla ajavad. 

AGA, siis ongi see suur aga... Kui Sa istud purjuspeaga rooli, siis oled Sa oled automaatselt kavatsenud ette mõrva. Ja kui Sa lased oma sõbral rooli purjuspeaga istuda, siis oled Sa selles ettekavatsetud mõrvas ka kaasosaline. Ja siis ongi kaks võimalust - see mõrvakatse kas toimub või mitte.

See noorhärra, kes istus rooli tegi vast oma elu suurima vea. Sest ta rikkus ära peaaegu kolme noore inimese elu ning rikkus ka enda elu ära. Sest inimesed nüüd jätavad tema näo ja nime meelde ja roolijoodiku tiitel on miski, mida ei jagata vaid aastaks, nagu aasta ema, linnu või kelle iganes tiitlit. Roolijoodiku tiitel jääb külge igavesti. Ja juba see on tegelikult üks väga suur karistus tollele noormehele, sest olgem ausad elu on tal alles ju veel ees. 

Ei mahu mulle aga siiani tegelikult pähe, kuidas selline õnnetus üldse võimalik on, sest oli ta nii purjus kui tahes, see ju võimatu, et ta sirgel tee lõigul ei näinud jalgrattureid. Aga eks seda, kuidas see võimalik on, teab nüüd vaid too noormees vaid ise.
Mõistmatuks jääb ka see, miks ta sündmuskohalt põgenes. :/

Nagu ma mainisin olen ka mina inimese alla ajanud, ainult et selle vahega, et mina polnud purjus ning jalakäija ei kandnud helkurit ning oli ise purjus. Tema sai trahvi selle eest, et ma talle otsa sõitsin. Aga mina sain selle eest eluaegse trauma - karta nii koeri, kasse, inimesi kui ka teisi autosid. Ma polnud süüdi, aga ma pidin kannatama suurt hirmu, et ta jääb halvatuks või üldse äkki sureb ära, sest kuigi kiirus oli minimaalne, libises ta mulle auto rataste alla. Auto suri tema peal välja ega ei käivitunud enam, niiet auto tuli noormehe pealt reaalselt kambakesi ära tõsta. 

Ja ma ütlen, minu süü või mitte, see süümepiina tunne jääb minuga eluks ajaks kaasa. Ja ma usun, et see samune (kuid veel hullemgi) tunne jääb ka selle noormehega, kes neile ratturitele otsa sõitis. Peab ikka väga kalk inimene olema, kui selline asi Sulle mõistust koju ei koputa ja Sa süümepiinu ei tunne. 

Süüdi või mitte, vaatasid selle noormehe (kelle mina alla ajasin) pereliikmed mind ikka selle pilguga, nagu mina oleksin hoopis mõrtsukas ja mina oleksin süüdi. Eks kõik otsivad süüdlast sealt, kus kõige mugavam. 

Peale seda õudsat laupäevast õnnetust mina isiklikult ei julgekski enam rattaga sõita ja veel enam kardan ma nüüd teisi rattureid, sest väga paljud teevad siiski ka ise vigu ja ohtlikke manöövreid. 

Aga minu postituse mõte ei ole see, et autojuhti parastada või talle kaasa tunda, vaid panna TEILE kõigile südamele, et PALUN ärge istuge purjuspeaga rooli. Usu mind, mina tahan elada, mu lapsed tahavad elada, mu pere tahab elada... Ma ei taha, et mingi loll roolijoodik meid surnuks sõidaks. Kui tahad kaugemal juua, siis PALUN otsi endale enne kaine rool valmis. Võta selleks kaineks rooliks kasvõi mind, aga ära mine liiklusesse tapma SÜÜTUID inimesi, kes väljusid toast mõttega sõpradega aega veeta looduses, mitte jagada nendega haiglas palatit.

Soovin ratturitele kannatlikku meelt ning jaksu paranemiseks! Te olete tublid ja tugevad!