kolm nädalat värsket armastust
Mäletan, et raseduse aeg venis aeg nagu tatt ning nädalad ei liikunud üldse edasi. Nüüd kui beebi on ära sündinud, on ajal kuidagi väga kiire kuskile ning Siim Sander on tänaseks juba kolmenädalane.
Olen hirmunud selle kiire aja suhtes, sest varsti on ta juba kolme aastane ning siis juba läheb kooli ning siis juba naisele. Tunne on juba selline, et beebiiga kauaks enam pole ning varsti igatsen seda beebiaega samamoodi nagu raseduseaega. Ei tea, kas sellepärast ongi mõnel perekonnal lausa mingi 10 last väikeste vahedega? Et lihtsalt see beebiaeg läheb nii ruttu mööda ning siis on vajadus uue beebi järgi? Sest beebid on ju nii armsad... Hetkel tunnen end nagu väike laps, kes ei soovi et talle kingitud pisike kassipoeg või koerakutsikas kunagi suureks kasvaks. :/
Aga need kolm nädalat on läinud tõesti kuidagi liiga ruttu. Siim Sander on nii vaikne laps, et päevad lihtsalt hiilivad meist mööda.
Oota tegelikult väga meie järgmist perearsti visiiti, sest tahaksin juba teada, kui palju ta juba kaalub. Mulle endale tundub Siim Sander igapäevaga aina raskem olevat. Ta polegi enam see väike beebi, kes kolm nädalat tagasi mu seest välja vupsas. Ta on juba suur poiss. :'(
Ja ma olen talle väga tänulik, et ta mul ikka magada öösel laseb. Eile õhtul jäime umbes kell kümme magama ning esimest korda ärkas ta öösel kell kolm alles ning nõudis süüa. Sõi ja istusime kuskil pool tundi üleval ja jäime uuesti magama ning järgmine äratus oli siis alles natuke enne kella kuut, kui Karl Hendrik ärkas ning Henri hakkas tööle minema.
Nägin täna öösel kusjuures unes, et olin kuskil riietepoes ning ma näitas seal kellelegi Siim Sandrit ja panin Karl Hendriku beebipildi tema kõrvale ja nad olid ikka nii identsed, et korraks oli mul tunne, et nad on kaksikud. :D
Karl Hendrik sündides |
Siim Sander sündides |
Minu arust on nad ikka väga sarnased ning alati kui ma Siim Sandri teki sisse mähin ja sülle võtan, tekib mul hull deja-vu tunne, nagu ma hoiaks süles hoopis pisikest Karl Hendrikut.
Ma olen viimase kolme nädalaga oma elus väga rahul ning tunnen, et meie elu on nüüd terviklikum ja täiuslikum. Eks see nii tegelikult ju olegi, sest lapsed on elu õied.
Kui Karl Hendrik sündis, siis olin ma täiesti kogenematu laste kohapealt ning pidin kõike õppima ning vajasin ka teiste abi. Käisin ma ju edasi koolis ka.
Kuid nüüd olen ma kooli kõrvale jätnud. Niikuinii ma soojusenergeetika eriala tõenäoliselt lõpetada ei saa, sest meie oleme sel erialal viimane kursus ning see lõppeb ju kevadel ära. Tõenäoliselt sügisel ma kavatsen kooli jätkata, aga mõne muu erialaga. Eks seda näha ole.
Hetkel ma koolile üldse ei mõtle, sest lapsed ja pere on mu elus esikohal.
Foto: Epp Ojalill |
Kommentaarid
Postita kommentaar