Tartuskäik lastega - pea on palju kergem. :D

Käisin eile lastega Tartus, õel külas. Esialgu oli plaanis minna ainutl Siimuga ja Karl viia lasteaeda, aga hommikul siiski mõtlesin ringi ja otsustasin Karl Hendriku siiski kaasa võtta. 

Tartusse läksime mu õetütre Cärolini ja tema autoga. Aga kohe plaan, et tagasi tulen ma lastega rongiga. Selleks võtsingi ka kergkäru kohe kaasa. 

Tartusse liikuma hakkasime umbes pool 10 ning Tartusse jõudsime enne poolt 12-st. 

Veetsime lõbusalt aega, sõime, jõime ning muljetasime. Mis seal ikka, tavaline perekondlik koosviibimine. 

Lõikasime õega üksteisel juukseid ka. Jäin oma pikkadest, kuid KATKISTEST kiharatest ilma. Lubasin kohe isuga neid lõigata, sest need olid tõesti juba katki. Jube imelik tunne on, kui juuksed nii lühikesed on. Pea on palju kergem, ahah. :D

 

Nii pikad olid juuksed enne lõikamist

Juuksed peale lõikust

Cärolin hakkas tagasi liikuma umbes kella kolme paiku, mina otsustasin minna 17.19 rongiga. 

Karl Hendrik oli muidugi terve päeva magamata ning lõpuks oli ta väsimusest nii jonnine, et talle ei sobinud enam mitte miski.

Enne viit hakkasime rongijaama minema, ning 2 minutit ning Karl juba autos magas. Siimust ma ei hakka rääkimagi, sest üldjuhul nagu tema turvatooliga autosse tõsta, siis tema ka kohe magab. 

Tõstsin Karl Hendriku siis rongijaamas kergkärusse edasi magama ning õemees võttis Siimu turvatooliga endale käevangu ning saatis meid rongile. 

Õnneks istekohti ikkagi jagus meile ning parkisin siis meid kenasti ära.  

Ega muidugi see laste magamine ei kestnud kaua, sest pool tundi oli vast rong sõitnud, kui mõlemad juba ülesse ärkasid. Tõenäoliselt Karl oleks rahus maganud, aga kuna ma otsustasin rongis natuke enda isetkohta muuta ja mugavamale istmele kolida ja seejärel liigutasin ka kergkäruga Karli endale lähemale, siis ärkas ta kohe muidugi üles. Esialgu vaatas ta suure imestusega ringi ja ei saanud üldse aru, kus me oleme. 

Siis hakkas juba jälle jorin pihta ning Karl ei tahtnud enam kergkärus istuda. Istus siis viis minutit mul süles, jälle jonn. Panin ta uuesti kergkärusse ning panin multikaid telefonist, noh mingi  minutit vaatas ja viskas telefoni minema, jälle jorin. Siis hakkas Siim jorisema, võtsin ta siis natukeseks turvatoolist välja, sirutasime selga ning andsin talle rinda. Jah, rongis. Ei olnud hullu midagi, inimesi oli vähe ja keegi imelikult ei vaadanud. 

Siis panin Siimu tagasi turvatooli ja võtsin Karli sülle. Vaatas süles multikaid. siis panin ta rongi istmele istuma, kus ta lõpuks rahulikult suutis istuda ja multikaid vaadata. 

Siis oligi märkamatult kell juba seal maal, et pidime riidesse panema ning rongilt maha hakkama minema. 

Pakkisin Karli uuesti kergkärusse ning andsin telefoni näppu, ise muidugi kartuses, et äkki viskab ta selle rongilt maha minnes üldse kuskile raudteerööbastele, ahaha. 

Siimu võtsin turvatooliga käevangu ning liikusime rongiukse juurde. Üks naisterahvas vaatas mind tükkaega suure imestusega ning kui aeg oli seal maal, et tuli hakata rongilt maha minema, küsis ta kenasti, kas ma ikka saan üksinda maha. Tänasin ja ütlesin, et saan küll ning traavisin siis ühe käes kergkäru, teises turvatool rongist välja. 

Tundsin suurt kergendust, et lõpuks oli see "õudus" möödas. Üksinda kahe pisikese lapsega reisida on ikka päris keeruline. No kui oleks üks ainus vanker, kuhu saab kaks last panna, siis poleks nii hull. Aga ikkagi, mõlemad tahavad võrdselt tähelepanu saada ning kahega korraga tegelda ma ei jõua.
Kuid sellegipoolest ma sain hakkama ning tunnen end mega rahulolevalt, et ma siiski ka Karli Tartusse kaasavõtsin. Keskkonnavahetus teeb siiski igaleühele head. :)

Kas Teie olete kahe väikese lapsega üksinda kuskil kaugel käinud? Kas on raske või pole midagi üle jõu käivat? :)