"Kõlas pidurivilin ja kõva pauk, keegi ei saanud aru, mis see just oli?"

Me ikka Cäroliniga koos imestame ja mõtleme pea iga jumala päev: "Miks elu just meile kaikaid kodaratesse loobib?"

Olime ammu plaaninud, et peame ükskord Tartu minema mu õele külla. Lõpuks siis jõudiski kätte see päev - 14. ja laupäev.
Kuna minu auto võtab päris palju kütust, otsustasin oma naabrilt autot küsida. Priit muiduki oli nõus lahkelt laenama oma autot ning nii me alustasime sõitu hommikul kümne paiku, mina, Karl Hendrik, Cetrin, Cärolin ja Kristo-Ken. Kohale jõudsime kell pool 12. Sõime, jõime, rääkisime juttu, muljetasime, mängisime Monopoli. 

Kõik oli tore. 

Kui mina panin last magama, käisid Cärolin, Cetrin ja Kristo-Ken koos lastega jalutamas ja pildistamas. 

Kui lapse magama sain, läksin Annika ja Oliveriga mööblipoodi lapsele voodit vaatama. Seda me muidugi ei saanud. 

umbes viie paiku läks Cetrin välja mingi sõbraga. Samal ajal käisime mina, Cätu ja Kristo-Ken korra Annelinnas ning ma ostsin Henrile tööristakomplekti. 

Täpselt 18.23 lahkusime me Annika juurest, et jõuda siis varakult Tapale, sest mina pidin juba kell 9 olema Tristveres tööl. 

Kuna laps oli päeval vähe maganud ja üsnagi jonnine, siis istusin temaga taga ning üritasin teda magama saada. Tartust välja jõudes sain lõpuks lapse magama. Rääkisime autos rahulikult juttu, kõik oli chill, teised veel arutasid et kus võiks teha suitsupausi. Jõudis kätte hetk, kus hakkasime rääkima enda ees sõitvatest autodest. ees oli pikk rivi, mis venis kuskil 85 km/h. 

Ja siis jõudis kätte see õudne hetk. 

Suur pidurivilin ning kõva pauk, otse meile kõigile selga. 

Keegi ei sanud midagi aru. MIS ASI SEE JUST OLI? Jäime seisu ja läksime autost välja, üks tibisid täis auto lihtsalt sõitis meile keset sirget maanteed tagant sisse. 

Teisest autost väljusid neiud, mingid karnevalikostüümid seljas (reaalselt kaks neist oli lehmakostüümides). 

Kõik olid shokis, läksin närvi ning ründasid neid preilasid kohe küsimusega "Kui kiiresti te sõitsite?"

Vastuseks kõlas ülbe "Sama kiiresti kui teie"

Siis küsisin "Kuidas on siis võimalik, et te meile lihtsalt tuimalt tagant sisse sõidate?"

Vastuseks kõlas veel ülbem "Me lihtsalt ei näinud teid"

Lihtsalt keset maanteed, pimedas ei näe Sa, et Sinu ees sõidab auto? RIVI AUTOSID? 

Saan aru, et tähelepanu vahel hajub roolis olles, aga pliis hoidke siis pikivahet, mitte ärge sõidke teisel autol sõnaotseses mõttes tagumendis kinni. 

Õnnelik õnnestus oli, et keegi viga ei saanud. Ainilt minul ja Cärolinil kaelad ja pead jubedalt peale seda pauku valutavad. 

Läksime lähedal olevasse tanklasse koos teise osapoolega ning hakkasime avarri blanketti täitma.

Cetrin helistas ka politseisse igaks juhuks, kui kuuldi et laps oli auto, tuli kohale ka kindluse mõttes kiirabi, et laps üle vaadata. 

Nii mes Karl Hendrikuga saimegi mõlemad elus esimest kora käia ära kiirabi autos. 

Karl Hendrikul häda polnud näiliselt midagi, aga kiirabi autos oleva laua rpsis ta küll täis. :D

Peale seda kui lõpuks se komejant läbi sai ja me koju saime liikuma hakata, olid kõik nii väsinud. Teavitasin ka Anna-Margaritat, et kella üheksaks ma ilmselgelt tööle ei jõua. Sellest polnud õnneks midagi ning võisin minna hiljem. 

Aga siiamaani ei mõista keegi meist, kuidas selline asi sai juhtuda. 

Seega üleskutse kõigile, kui sõidate autoga, siis olge tähelepanelikud, hoidke pikivahet, ärge tegelega kõrvaliste asjadega, eelkõige telefoniga roolis olles ning kaasreisijad, ÄRGE SEGAGE JUHTI!

Seekord läks õnnelikult, et auto teel ei hakanud vibama ja me veel kraavis alla ei sõitnud või ei sõitnud eesolevale autole otsa ja ei tekitanud ahelavariid.
Tööle läksin ma öösel kaheteistkümneks, seekord siis oma autoga.
Ning see pikk raske, seiklusterohke päev lõppes minu jaoks alles kell 6 hommikul kui ma koju jõudsin töölt ning magama sain. :)