1+1+1=4

Ma tean, et ma aasta alguses ütlesin, et meie pere ei saa veel nii pea lisa, siis tänaseks on toimunud mõned muutused. 

Tean, et linn juba ammu kihab sellest, et Leanika on rase, aga nüüd siis on see ametlik ja avalik, JAH, ma olen rase. :)

Tegelikult tõesti, ma oleks lootnud et läheb veel aasta äkki mööda ja siis vaatab edasi seda laste värki, aga noh kui tuli siis tuli. 

Tean seda juba veebruarist alates. Esimene ämmaemanda visiit oli aga alles sellel teisipäeval ning mõistagi Ida-Tallinna Keskhaiglas. Nii kaua, kui ma polnud oma silmaga teda näinud, nii kaua polnud mul mingit erilist tunnet. Aga teisipäeval muutus palju, siis oli juba 12+5. 

Kindlasti võib nii mõnelgi olla peas küsimus, miks valisin ma ämmaemanda Tallinna, mitte endale lähemale Rakverre. 

Esiteks seetõttu, et esimest korda sünnitasin ma ka ITK-s ning ma jäin 110% rahule! Kõik oli viimase peal!

Teiseks, ma ei usalda Rakveret. Ma loodan, et keegi ei tunne end puudutatuna, aga ma ei suuda lihtsalt Rakveret usaldada, eriti veel peale oma isa surma, lihtsalt ei suuda. Sorryd.

Natuke tüütu on küll liikuda arstile minemiseks Tallinna vahet, aga see on seda väärt, ainuüksi minu enese RAHULOLU nimel. 

Kolmapäeva hommikul pidin ma jälle minema Tallinna, et anda vereproovi. Olin tegelikult natuke kartlik, sest esiteks ma ju kardan verd ja teiseks mul hakkab väga kiiresti peale verevõtmist halb. Aga olen täheldanud seda, et halb hakkab mul enamasti siis, kui mul verd võetakse vasakust käest. Kui paremast võetakse, siis pole midagi, pea käib hetkeks ringi ja muud midagi. 

Ning eile käisin ma kuklavoldi uuringus. See on siis nende igasuguste haiguste kontroll. Meie Nööbikese puhul igal juhul on risk väga madal, niiet karta pole midagi. 

Aga nägin ultrahelist last ja päriselt ta nägi inimese moodi välja, pea, keha, käed jalad ja ta liigutas end seal sees väga aktiivselt, ma nimetaks teda lausa põrkepalliks. :D Ise ma muidugi liigutusi veel ei tunne, aga ÕNNEKS ma tänu esimesele rasedusele nüüd ikka tean, milline see tunne olema peab, kui laps liigutab. :D Sest kui ma Karli ootasin, siis ma tegelikult tundsin liigutusi ammu, aga ma lihtsalt ei teadnud, et need on lapseliigutused. :D Ükskord jõin Cocat ja siis sain alles pihta, et ahaaaa, need ongi lapse liigutused. :D :D

Esialgseks tähtajaks on 12. oktoober, juhei. 

Õnneks selleks ajaks on Karl Hendrik juba 1 aasta ja 8 kuune ning loodetavasti käib ka juba lasteaias, niiet ei tohiks elus midagi rasket olla. 

Kooliga pean ma veel mõtlema, mis ma teen. Hetkel peale isa surma niikuinii hakkasin võtma rahulikult ning teen vaid paar ainet ära ja pean veel uurima kuidas see kooliasi üldse olema hakkab, sest meie kursusel on ju viimased soojusenergeetikud ning sügisest on üldse täiesti uus eriala, eee mingi Keemia ja keskkonna tehnoloogia, vms, täpset nimetust ei mäleta, aga Soojusest on seal ainult üks, max kaks ainet, ehk kokkuvõtlikult pole seal soojusest haisugi. Niiet natukene pean veel uurima asja, kuidas olema hakkab.

Aga pean ära mainima, et me oleme ikka väga õnnelikud!