9 kuud ootust - peaaegu juba nagu rasedus. :D

2015. aasta metsmaasika saak

No ma ei jõua ära oodata! No lihtsalt ei jõua, see on nagu beebi sünniootus ärevus - täpselt 9 kuud pead ootama ja siis need viimased nädalad venivad ja muudkui venivad. 

Mida ma täpsemalt ootan?
Hetkel ootan ma kuu lõppu, sest siis loodetavasti on valmis esimesed metsmaasikad ja siis saan ma minna METSAAAAA. 

Kui sügiseti on see väsimustunne sees metsaskäikudest, siis talvel tekib juba uus tuhin minna metsa. Mu näpud reaalselt sügelevad, tahaks jalutada mööda metsi ja lagendikke ning otsida marju ja seeni. See on mul loomuses. Sest olen ma ju seda teinud sellest ajast saadik, kui ma päris pisipisi olin. 

Tobe öelda, aga hetkel ma isegi igatsen seda nõmedat sääsepininat. :D 

Tegelikult on vist asi selles, et ma olen juba tüdinenud päevad läbi toas istumisest ja koristamisest. Tüdinud sellest linnaõhust, mis on nii umbne ja heitgaase täis. Igatsen maaelu, metsa lõhna ja neid tundidepikkuseid metsaskäike.

No öelge nüüd, et ega keegi ei käsi Sul ju päevad läbi toas istuda jne, aga no mida siis teha? Ilm on nagu ta on - kui päike tuleb välja ja sellega tuleb pähe ka mõte, et võiks õue minna, hakkab nagu kiuste uuesti sadama. Nõme ju. 

Samas metsaskäike pole vihm kunagi mul takistanud, sest see on osake sellest - liguneda mingil eesmärgil. :D

Minu hetkeline suur lootus on muidugi see, et see aasta tuleb taaskord hea metsmaasika aasta. Hetkel on see isegi palju tõotav, sest maasikad õitsevad täies hoos, külma pole nüüd enam ka nii väga olnud, et saaks maasikad ära võtta. Praehu sööks küll heameelega pannkooke värske metsmaasika toormoosiga, njammi. :D

Ei karda metsaskäike

Nagu ma eelpool mainisin siis ma ei karda vihmaga metsa ronida. Aga see eest esitatakse mulle iga aasta küsimusi, et kas ma usse ja puuke ei karda. No vot, EI KARDA. Mis ma neist ikka kardan? 15 aastat oma elust olen ma iga suvi metsas käinud ja siiamaani elan. Puuke on mul endal olnud mega harva, rohkem oli neid siis kui ma väike olin, no nii kuni 10-aastane. Siis ikka juhtus mõni väike puuginärakas mu külge ära. Aga nüüd ma neid väga kohanud pole. 

Inimeste suurimaks hirmuks on tavaliselt siiski USSID. Mina ussi ei karda, sest selle jaoks on mul ka väikesed abimehed - KUMMIKUD. Ilma kummarita ma metsa ei lähe. Ussi näinud olen ma harva. Ja samamoodi jäävad needki korrad, kui ma ussi olen näinud rohkem sinna aega, kui ma väike olin. Ühe korra istutasime lanki ja kuum päike paitas pead ning istusin ma siis kännu kõrvale maha ja noh kes mul seal samas päikest võttis? Perekond rästikud. Muidugi ma tookord, olles ise vaid mingi 6-aastane, panin sealt kiljudes minema kohe isa juurde. Isa muidugi ei uskunud mind algul, aga kui juhatasin ta sinna samuse kännu juurde siis tõepoolest seal oli mõnuselt päikest võtmas rästiku perekond. 

Noh teinekord kui ma nii umbes 10-aastane olin, siis mingi uss pika rohu sees läks mu jalge vahelt läbi. Siiamaani ma tegelikult ei tea mis uss see oli, aga ma ei julgenud end liigutada enne, kui ta mu jalge vahelt oli läbi pugenud ning siis litsusin ma kodu poole nagu jänes, keda ajab hunt taga. :D
Ülejäänud korrad olen ma ussi näinud vaid tee peal, kas elusana või surnuna. Ise ma kunagi neid puutunud pole, sest olen elu aeg olnud arvamusel, et kui ma ise loomale paha ei tee /ei taha teha, siis ei puududa mind ka. Noh ja tegelikult ju ainus keda maksab karta on ju rästik, sest tema on ju mürgine. Nastik pole mürgine ja vaskuss on minu arust palju ohtum, kui punane sipelgas. :D

Aga sellepärast tulebki kanda KUMMIKUID, noh nii igaks juhuks. :D

Ainsad keda ma metsaskäigu juures tõesti vihkan on sääsed, sest nad suudavad alati kuskilt mind siiski näksata. :D Ja no selle jaoks panen ma ka alati metsa mütsi pähe ja sellised riided selga, kust sääsk läbi ei saaks hammustada. :D Eks kui ma ükskord metsa lähen, võin ma oma "stiilsest" metsa outfitist pilti teha, haha. :D

Vot, aga kellel ikka on mu metsasaaduste soovi, siis jälgige mu FB lehekülge Leanika metsasaadused. :) Plaanis on ka müüki paisata Islandi Käokõrv, millest saab teha mega head köhateed!