Kolm aastat armastust ja uued aknad

25. oktoober on meie peres suure tähendusega päev. 

Esiteks aastal 1978, täpselt 25. oktoobril abiellusid mu vanemad, seega see aasta oli neil 39 pulma aastapäev. 

Teiseks oli tänavu 25. oktoobril minul ja Henril kolmas aastapäev. Ühtepidi tundub kolm aastat mega pikk aeg, teisiti aga jube lühike. 

Samas iga aastaga tundub see kooselu nii iseenesest mõistetavana, et aastapäev möödub ilma mingisuguse tähistamiseta. Mäletan, et vanasti oli suur asi see, kui Sa kellegagi kuu või kaks suutsid koos olla, nüüd need paar aastat on nagu täitsa kökimöki. 

Meie kolm aastat on möödunud tegelikult linnulennul, koos nii rõõmsate hetkede, kui ka kriiside saatel. Samas oleme me koos kenasti neist kriisidest üle saanud ning üksteist uuesti leidnud. 

Oleme saanud endale kaks suurepärast last ning lõpuks ka päris oma pisikese kodu. Kolme aasta vältel oleme me elanud nii maal - mu vanemate kodus, Tallinnas kui ka Moel. Ning nüüd on meie hetkeseks lõpp-peatuseks saanud Tapa. 

Meil aga möödus tänavune aastapäev tähistamiseta, sest kodus oli palju muudki teha. Nimelt esmaspäeval said lõpuks valmis meie Plastost tellitud kaks uut akent ning kolmapäeval suundusimegi neile Rakverre järgi. Kui suure vaevaga need lõpuks olime Tapale transportinud ja tuppa tassinud, otsustas Henri kohe need ka ära vahetada. Esiti oli plaanis seda nädalavahetusel teha, aga kuna aknad oli juba käes ja päev oli veel noor, siis hakkas Henri vanu aknaid eest ära võtma. Mina samal ajal "pakkisin" beebi kokku ja läksin Cetrini juurde. Kahe akna vahetus võttis Henril aega umbes kolm tundi ning kui Karli lasteaiast ära olin toonud, võisime ka ilusti koju minna. 

Uued aknad olid meie unistus juba aasta tagasi (eelmise aasta novembris), kui siia kolisime.
Ei unusta ma kunagi seda vaatepilti, kui akna laua peal oli hunnik mänguasju, mis reaalselt olidki aknaklaasi külge külmunud. Toapoolsel aknal oli ainult ühekordne klaas, köögipoolsel oli topelt aken. Ning tänu vanadele akendel läks tuba väga kähku külmaks. Kui õhtul kütsid 27 kraadini, siis hommikuks oli juba 21 kraadi. 

Suveks võtsime käägipoolselt aknalt topelt akna ära ja esiti mõtlesime isegi, et jätame vanad aknad ja teeme need ilusaks. Aga ega sellestki midagi välja ei tulnud. 

Vanade akendega oli nii, et kui ma köögiakna juures seisin, siis mul oli külm ning tundsin tuuletõmbust, nüüd uute akendega seda probleemi pole. 

Ning uute akende klaasipind on palju suurem ning see teeb toa palju valgemaks. Räägin juba nagu kiviaja inimene, kes nägi esimest korda arvutit. :D

Tasapisi hakkab siis meie väiksest pesast asja saama, aga paari aasta pärast tahaks ikka suuremat korterit või siis juba maja, sest 20 ruutmeetrine ühetoaline korter on neljaliikmelisele perele tegelikult väike, arvestades seda veel kui kiiresti lapsed kasvavad. 

Aga ma olen juba nii ära harjunud puuküttega ning elu kuskil kesküttega korter ma ette ei kujutaks. Ma olen ju vana külmavares ning keskküttega korterid pole minu jaoks piisavalt soojad. Minu jaoks 23 kraadi on veel soe, aga 22 on juba külm. 

Kuidas Teie oma aastapäevi tähistate?