avameelselt aus

Inimesed on ikka kummalised  olevused. Tahavad eelkõige ausust, otsekohesust ja tõtt kuulda ning kui ütledki üht neist eelpool nimetatuist, siis on nad nii sokeeritud ja raevunud. 

Võtke need roosad prillid ükskord eest ning saage aru, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Tegelikult Te teate seda isegi, aga Te pole harjunud sellega, et keegi on nõus rääkima reaalsest elust, reaalsetest probleemidest. 

Blogijaid on mitmeid, on neid, kes räägivad ainult rõõmsatest asjadest oma elus ning kõik halva jätavad enda teada. On neid, kes räägivad vahel ka oma ebaõnnestumistest. Ning on neist, kellel on ükskõik, mida neist arvatakse ning nad räägivadki nii nagu asjad on. Kui Ta on/oli alkohoolik, siis nii ta kirjutabki. Kui ta on/oli narkomaan, siis nii ta ütlebki. Kui ta magas kümnete meestega, siis ta ei varja seda. Ta tahab, et Sa teaksid. Eiei, mitte selleks, et see oleks nii vajalik infot, kes mida jõi, tõmbas või kellega magas, vaid selleks, et Sa teaksid, et need on ühiskondlikud probleemid ning selliseid inimesi meie seas, kes neid probleeme läbi elavad, on kümneid, sadu, tuhandeid. 

Aga ainult mõni üksik on nõus tunnistama, et ta oli alkohoolik, narkomaan või et ta on maganud rohkemate meestega, kui tal sõrmi ja varbaid kokku üldse on. 

Jah, Linda (link) on üks neist. Eks see ole igaühe enda valik, kuidas Ta Linda kirjutatud informatsiooni suhtub. Mina austan teda, et ta  räägib neist probleemidest. Ma austan teda, et ta on nii avameelne. 

Samas on neid, kes ütlevad "lits", "alkohoolik", "narkar", "ise oled süüdi", "milline kohutav ema" Talle, mõtlemata korraks sellele, et ka neil endil on luukeresid kapis. Aga selliste inimeste vahe Lindaga on see, et nema ei julgeks elus rääkida ja tunnistada, et nad on ka vigu teinud. Nad ei julge, sest tõenäoliselt ei peaks nad vastu kriitikale, mis avalikussest nende pihta peaks tulema. 

Aga tuletan meelde, et Linda räägib oma minevikust. Ta räägib sellest, kes ta kunagi oli. Te eelistate ju tõde, mitte muinasjutte. 

Näiteks mul on ka olnud kohutavaid probleeme, millest ma tegelikult VÄGA tahaksin rääkida, selleks, et teised mu vigu ei kordaks või selleks, et nad teaks mida ma olen läbi elanud, aga ma pole nii julge. Ma pole nii julge, et neist rääkida. Ma vaikin, sest ma ei ole nii julge.

Aga ma olen arvamusel, et sellepärast ei tohiks kedagi hakata solvama, kes ta kunagi minevikus oli ning et ta julgeb rääkida sellest. Ma arvan, et kui keegi pole Su arvamust küsinud, kuid Sul on midagi HEAD öelda, siis võid öelda, aga kui Sa tahad solvata, siis jäta see parem enda teada. Sa ei näe ju enda tulevikku ette, sellised halvad, ebaeetilised asjad võivad kunagi Sinu endaga juhtuda ja vaevalt Sa oleksid õnnelik, kui keegi Su vigu teada saades Su maatasa tahab teha. 

See on aga natuke teine teema, kui keegi tunnistab näiteks, et ta ON praegult narkomaan ja et narkootikumide tarvitamine pole halb. Ok, Sa oled aus, et oled narkomaan, aga narkootikumide tarvitamine pole õigustatud ja seda ei tohiks ka nii reklaamida. 

Aga tõesti, Linda aususe suhtes ei tasuks olla nii vaenulik. Kui keegi oma probleemidest ei räägiks, ei teaks ju keegi meist, et üldse selliseid asju juhtuda võib.
Minu arust sõnavabadus ei tohiks laieneda solvamisele.