Lastest ja magamisest

Kui ma sain teada, et meie perre sünnib teine laps, siis valdas mind ääretu hirm. Ma päriselt kartsin teist last saada. Ei, mitte sellepärast, et sünnitamine oleks nii jube või, et lapse kasvatamine oleks nii üle jõu käiv. Aga hoopis seetõttu, et ma kartsin unetuid öid ning lapse magama panemist. 

See hirm tekkis mul sellepärast, et Karl Hendrikuga oli esimene aasta ikka päris raske. Ta jäi magama kas süles kussutades või turvatoolis kõigutades. Selline pidev suure raskuse käes hoidmine, võttis minult igasugu jõuvarud ning ma olin niiiiii väsinud. 

Kui ma sain teada, et ootan teist last, mõtlesin ma, kas ma jaksan? Kas ma jaksan veel üle aasta kedagi süles kõigutaa või turvatooliga magama äiutada? 

Kui Siim Sander sündis, siis muutus aga kõik. Ta oli Karl Hendrikuga nagu öö ja päev, võrreldes oma suure vennaga on Siim palju palju vaiksem. Ning temaga on palju kergem. Ausalt, kui ma teaksin, et kõik lapsed on sellised vanad rahud, siis võiksin ma kasvõi kümme last saada.

Esimesed kuud olid natuke keerukad. Siim jäi magama siiski kussutades, teda küll ei pidanud kussutama pool tundi, nagu Karl Hendrikut, õnneks!

Kuskil 5-10 minutit ja laps magas sügavat und. Kui aga Siim hakkas juba raskemaks muutuma, tundsin ma, et ka see 10 minutit on minu jaoks liig. Siim Sander oleks nagu lugenud mu mõtteid ja tundeid ning hakkas plaks iseseisvalt magama jääma. Nüüd ongi nii, et kui Siim hakkab silmi hõõruma, on üsna tõenäoline, et tal on uni. Siis tuleb talle rinda anda ja voodisse panna ning tema sinine pehme tekk kaissu anda. Üldjuhul, kui ta hakkab vähkrema ja jorisema natuke, siis ta kohe magama ei jäägi, vaid tahab veel rinda saada. Kui kõht on piimast täitsa pungil, võib rahumeeli panna ta voodisse ning laps magab, nagu nott!

Kaisus pole Siim Sander meil kordagi selle kaheksa kuu jooksul maganud. (Välja arvatud siis esimesed kaks ööd haiglas.) Magab ta täitsa oma võrevoodis, mis on meie voodi kõrval. Mulle meeldib voodis laiutada ning sellepärast mulle üldse ei meeldi, kui lapsed mu kaisus magaksid. Vahel Karl Hendrik ronib meie kaissu magama. Sel juhul olen ma nii kaua üleval, kui ta sügavasse unne jääb ning siis tõstan ta tema enda voodisse.

Nelja kuu pärast, kui Siim on aastane, siis tõneäoliselt vahetame me võrevoodi tavalise voodi vastu välja. Karl Hendrikuga oli samamoodi, nagu poiss aastaseks sai, hakkas ta tavalises pikendatavas voodis magama. Minu arvates laps tunneb siis end iseseisvamalt. 

Aga teema kokkuvütmiseks võin ma öelda, et kõik lapsed on ikka nii erinevad. Kui üks laps kisab, siis ei tähenda see, et teine laps ka kisab. Või vastu pidi, kui esimene laps on vait kui sukk, ei tasu kohe loota, et teine laps samasugune tuleb. Teine võib-olla kisab kahe eest. 😂

Lapsevanem olla, on parim tunne maailmas, mis sest, et vahel tahaks hoopis magada, selle asemel, et mähkmeid vahetada või mänguasju kokku korjata. 

Lapsed on elu õied, nii on ja nii jääb! 🌺