Kuidas ma KOGEMATA kringlit sĂ”in đ
MĂ€letate mu otsust, et ma enam magusat ei söö. Selle meenutamiseks, vĂ”id lugeda postitust SIIT. PĂ€ris hĂ€sti oli see siiani vĂ€lja kukkunud, sest ei ole ma ostnud enam endale ĂŒhtegi kommi, kooki ega midagi muud magusat.
LaupĂ€eval Ă”htul aga kĂ€isin oma sugulastega ĂŒhel firmapeol. Esiti polnud mul ĂŒldse plaaniski sinna jÀÀda, vaid pidin neile lihtsalt autojuhiks olema. Aga kuna nad pakkusid vĂ€lja, et ma vĂ”iksin ka sealt osa vĂ”tta, siis mĂ”tlesin, et ok, miks mitte.
Sel ĂŒritusel oli roppumoodi sĂŒĂŒa. Aga kuna ma olin seal nagu kĂ”rvaline (vÔÔras) isik, siis ei söandanud ma algul seal midagi puutudagi. Tundus kuidagi imelik minu jaoks. Aga kuna pĂ€rast oli nĂ€ha, et neil on nii palju toitu lihtsalt ĂŒle, siis sĂ”in ikka ise ka natuke.
Ja siis oli laual kaks suurt taldriku tĂ€it kringlit. Ja siis kui pidu hakkas juba vaikselt hÀÀbuma, oli sealt vaid mĂ”ned tĂŒkid Ă€ra söödud. MĂ”tlesin, et viisakusest proovin ka Ă€ra selle tĂŒkikese kringlit, sest see nĂ€gi NII isuĂ€ratav vĂ€lja.
SĂ”in siis kringlit, kiitsin veel oma mehe Ă”ele kui maitsev see on, kui Ă€kitselt viskasin ma pool tĂŒkki taldrikule tagasi ja ehmatusest tardusin. Mehe Ă”de vaatas mind sellise nĂ€oga, et "mis nĂŒĂŒd juhtus?"
SÔnasin siis: "Ma tean miks see kringel nii maitsev on"
Mehe Ă”de vaatas mulle kĂŒsivalt otsa.
Selgitasin edasi: "Ma ju ei söö magusat, pole kolm nÀdalat söönud. SellepÀrast see nii hea ongi"
đđ
Haha, ma tundsin end tĂ”elise lĂ€bikukkununa, sest kui ma seda kringlit endale ju tĂ”stsin plaaniga seda sĂŒĂŒa, ei mĂ”elnud ma kordagi sellele, et see on magus ja et ma magusat enam ei söö.
Mehe Ă”de hakkas laginal naerma, ja siis ĂŒtles: "oota ma vĂ”ta telefoni ja teen pilti ka"
Ja siis sosistab mulle kĂ”rva: "Ăra muretse, kĂ”ik mis tĂ€na Ă”htul siin juhtub, jÀÀb siia seinte vahele"
See kĂ”las tĂ€pselt sellemoodi nagu ma oleks kellegi just Ă€ra mĂ”rvanud ja laiba kĂŒlmkappi peitnud.
See kĂ”las tĂ€pselt sellemoodi nagu ma oleks kellegi just Ă€ra mĂ”rvanud ja laiba kĂŒlmkappi peitnud.
Noh jah, sĂ”in ikkagi selle Ă”nnetu koogitĂŒkikese lĂ”puni, sest mĂ”tlesin, et kui ma ta niikuinii kogemata juba vĂ”tsin, et siis söön lĂ”puni ka.
Algul ma mĂ”tlesin, et ma ei rÀÀgi sellest kellelegi, aga samas hakkasin ma mĂ”tlema, et ma keda ma lollitan, ma ei saa ju kuskil ĂŒelda, et nĂ€e ma pole kolme nĂ€dalajooksul mitte grammigi magusat söönud, kui ise vintsutasin suure isuga ĂŒhe kringlitĂŒkikese sisse. đ
Kommentaarid
Postita kommentaar