Aeg on väärtus, mis kaob ka kulutamata!

Ilusat õhtut!

Ma hoiatan täna kohe postituse alguses ära, et täna võib mu kirjutatust peegelduda veidi masendust, negatiivsust & alla andlikust ning postitus tõotab tulla üsnagi lühike.

*** 

Elu on mulle õpetanud, et usaldada saan & tohin vaid iseenast..

Ja kui andagi võimalus kellelegi teisele, siis just inimesele, kes võib-olla polegi nii lähedane..

Miks? Miks? Miks mitte inimestele, kes ütlevad et hoolivad? Miks mitte inimesele, keda pean parimaks?

Just nimelt sellepärast, et need inimesed, keda olen õppinud armastama & kellele kinkinud oma usalduse, reedavad mu.

Ma pigistan silma kinni & istun üksi kuskil nurgas & nutan, ma isegi ei ütle, et tean, et Sa mu reetsid..

Aga ma ei unusta kunagi seda! Ma ei andesta! Ja Sa ei saa kunagi tagasi seda võidetud usaldust, mitte kunagi!

Sa ei näe mu sisse.. Ma naeratan läbi pisarate, mis on juba ammu õpitud kunst..

Kuid südames mäletan igavesti, et mu reetsid..

Sina võid unustada, kuid mina seda ei tee..

Kuid elu on õpetanud mind andestama, ja andma uut võimalust.. Anna alati uue võimaluse, lootes, et seekord Sa ehk hoiad meie sõprust..

Miks mind pannakse valikute ette? Miks öeldakse, et ma räägin ebasiiralt, kui tegelikult tuleb kõik mu sügavalt südamest.. Kas tõesti inimesed ei usu, või nad lihtsalt ei taha uskuda? 

Kas Te ise ei tunnista, et Te ehk teete oma lolli kriitikaga haiget? Kas Te ise tunnistate, et inimesed on erinevad.. et neil on erinev jõud tulla toime asjadega..

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas tulevad toime kodutud? Kus võtavad nemad selle jõu elus püsida? Neil pole kodu, neil pole pere, neil pole raha, kuid ometigi peab neil olema mingisugune siht.. siht, mille nimel elada!

Tihti unustame me teistest hoolida!

Kui hoolid, siis näita seda välja!

Me ei ela igavesti!

/

Leanika.