Kui oled vastanud küsimusele, milleks elad, on lihtne vastata küsimusele, kuidas?
Tere mu kallid sõbrad, tuttavad ja niisama minu elu vastu huvitundvad inimesed!
Ma pole oma blogis olnud aktiivne üle aasta aja. Põhjus on tegelikult ka lihtne: pole olnud sellist rahulikku hetke, kus saaksin pikemalt veeta oma aega arvutis.
Kuid nüüd mõtlesin, et kuna ma olen nüüd nagunii natukene kaugemal neist inimestest, kellega vanasti igapäevaselt suhtlesin, siis peaksin oma elukesest taas kirjutama.
Möödunud on aasta.
Olen saanud enda kõrvale armastava poisi, olen rõõmsalt lõpetanud keskkooli, elan nüüd Tallinnas ja õpin Tallinna Tehnikaülikoolis.
Palju erinevaid asju, mis on muutunud. Kõigist ilmselt ma tänases postituses kirjutama ei hakka, kuna ausalt aastaste sündmuste kohta võiksin terve raamatu ju kirjutada. Aga plaan on mul selline, et nii palju kui võimalik nüüdsest kirjutan ma tihemini oma blogisse. Ning "esimeste" postitustes alustangi välja toomist oma elu keerdkäikudest mis on viimasel aastal olnud.
Alustan siis sellest et olen nüüd tänaseks koos olnud Henriga 1 aasta ja 19 päeva. Elu viis meid taas kokku 25. oktoobril 2014.
Ma ei tea kas mäletate veel, et kunagi 11. oktoobril 2012 kinkis Henri mulle koduroti?
Igal juhul kunagi ammuammu ütlesin ma sõnad "mu armastus Henri vastu sureb siis, kui peaks surema see rott".
Aga vot, nii imelik kui see ka pole just 25. oktoober 2014 suri see rott ning sellest päevast olen ma Henriga koos.
Rotul tekkis viimastel elukuudel mingisugune kasvaja, mis igapäevaga aina suuremaks läks ning seetõttu ta surigi. Aga mis ma ikka kurbadest asjadest siin nüüd vatran.
2015. aasta Jaanuari keskpaigast sain tööd Tristvere kohvikus. Olen alati armastanud omada just omaenda raha ning seetõttu otsustasingi minna keskkooli kõrvalt tööle.
Aga Tristveres töötamine oli minu jaoks rohkemat kui lihtsalt raha teenimise võimalus. Sain sealt palju kogemusi, sõpru ning samuti maailma parimad emotsioonid. Töötasin seal kuni augusti keskpaigani, kuni pidin kahjuks Tallinnasse ära kolima.
Aga ma arvan, et Tristveres töötamise kohta teen ma lähipäevade jooksul eraldi postituse, :)
Praegult elan ma siis Tallinnas ning õpin Tallinna Tehnikaülikoolis Soojusenergeetikat.
Olen Tallinnas juba teises korteris, sest esimene korter oli küll ilus, kuid väike ja liiga kallis + korteriomanik oli kahtlane ja ning vääga creepy. Ning esimeses korteris ei suutnud ma end kuidagi koduselt tunda, sest teadmine et korteriomanik võib iga kell oma võtmetega lihtsalt uksest sisse marssida, ei lasknud mul isegi öösel magada.
Selle korteriga oli siis lugu selline, et 16. augustil pidin sisse kolima, läksin oma kompsudega kohale ning kui korterisse sisse astusime olid korteris veel "eelmise" üürniku asjad. Korteriomanik ütles mulle et ma võin eelmise üürniku asjad kuskile nurka kokku panna ja oma asjad kohale sättida ja siis jättis omanik mu korterisse üksi. Olin täiesti shokeeritud ja nõutu. Istusin siis korteris ühele toolile ja lihtsalt istusin.... Istusin mitu tundi... Muudkui istusin ja vaatasin kella ja olin endiselt nõutu, kuna ei teadnud mida teha. Ilmselgelt ei hakkanud ma võõra inimese asju puutuma, sest minu arvates see ju vale.
Helistasin mitmeid kordi omanikule ja lõpuks sain temalt "eelmise" üürniku telefoninumbri. Võtsin jõu kokku ja helistasin.
Noor naine võttis vastu ja siis teavitasin ma talle väriseval häälel et asun tema või siis tolleks hetkeks minu korteris koos oma asjadega ning tahaksin sisse kolida. Naine oli väga ehmunud ja ei saanud põhimõtteliselt mitte midagi aru ja tuli välja et omanik ei teavitanud teda sellest et ta välja peab kolima. Nad olid kokku leppinud et naine elab veel paar nädalat sees, nii kaua kui ta endale uue pesa leiab ning korteriomanik oli sellega nõus olnud.
paari tunni pärast jõudis naine ka kohale ja pakkis oma asjad kokku ja läks minema. Aga sealt huvitavast juhtumist sain ma endale uue sõbranna, sest me suhtleme endiselt edasi.
Sain tema käest teada palju selle korteriomaniku kohta. Näiteks seda et omanik käib korteris oma võtmetega sees, kui kedagi kodus pole. (See vastas ju täielikult tõele, sest ma käisin ju nädal varem korterit vaatamas ning siis oli loogiline et eelmise üürniku asjad veel sees on, kuna leping polnud veel lõppenud).
Ühesõnaga mina ei suutnud seal korteris kaua elada ja 1. oktoobril saime me õnneks uude korterisse, mis on suurem ja kus köök on eraldi ning uus kodu asub mul koolile ka lähemal. :)
Nagu näha siis postitus hakkab juba vaikselt liiga pikaks venima. Ma arvan et ma tänaseks lõpetan.
Homme kavatsen kirjutada arvatavasti oma ülikooli elust natukene ning võib-olla siis ka Tristvere kohvikus veedetud 7 kuust :)
Seniks olge vahvad, armsad ja tublid!
Panen siia lõppu mõned veel avaldamata lõpetamise pildid :)
Teie, Leanika
Issiga :)
Õde Annikaga :)
Cetriniga :)
Cäroliniga :)
Karolinaga :)
Kaarliga :)
Kallaga :)
Ma pole oma blogis olnud aktiivne üle aasta aja. Põhjus on tegelikult ka lihtne: pole olnud sellist rahulikku hetke, kus saaksin pikemalt veeta oma aega arvutis.
Kuid nüüd mõtlesin, et kuna ma olen nüüd nagunii natukene kaugemal neist inimestest, kellega vanasti igapäevaselt suhtlesin, siis peaksin oma elukesest taas kirjutama.
Möödunud on aasta.
Palju erinevaid asju, mis on muutunud. Kõigist ilmselt ma tänases postituses kirjutama ei hakka, kuna ausalt aastaste sündmuste kohta võiksin terve raamatu ju kirjutada. Aga plaan on mul selline, et nii palju kui võimalik nüüdsest kirjutan ma tihemini oma blogisse. Ning "esimeste" postitustes alustangi välja toomist oma elu keerdkäikudest mis on viimasel aastal olnud.
Alustan siis sellest et olen nüüd tänaseks koos olnud Henriga 1 aasta ja 19 päeva. Elu viis meid taas kokku 25. oktoobril 2014.
Ma ei tea kas mäletate veel, et kunagi 11. oktoobril 2012 kinkis Henri mulle koduroti?
Igal juhul kunagi ammuammu ütlesin ma sõnad "mu armastus Henri vastu sureb siis, kui peaks surema see rott".
Aga vot, nii imelik kui see ka pole just 25. oktoober 2014 suri see rott ning sellest päevast olen ma Henriga koos.
Rotul tekkis viimastel elukuudel mingisugune kasvaja, mis igapäevaga aina suuremaks läks ning seetõttu ta surigi. Aga mis ma ikka kurbadest asjadest siin nüüd vatran.
2015. aasta Jaanuari keskpaigast sain tööd Tristvere kohvikus. Olen alati armastanud omada just omaenda raha ning seetõttu otsustasingi minna keskkooli kõrvalt tööle.
Aga Tristveres töötamine oli minu jaoks rohkemat kui lihtsalt raha teenimise võimalus. Sain sealt palju kogemusi, sõpru ning samuti maailma parimad emotsioonid. Töötasin seal kuni augusti keskpaigani, kuni pidin kahjuks Tallinnasse ära kolima.
Aga ma arvan, et Tristveres töötamise kohta teen ma lähipäevade jooksul eraldi postituse, :)
Praegult elan ma siis Tallinnas ning õpin Tallinna Tehnikaülikoolis Soojusenergeetikat.
Olen Tallinnas juba teises korteris, sest esimene korter oli küll ilus, kuid väike ja liiga kallis + korteriomanik oli kahtlane ja ning vääga creepy. Ning esimeses korteris ei suutnud ma end kuidagi koduselt tunda, sest teadmine et korteriomanik võib iga kell oma võtmetega lihtsalt uksest sisse marssida, ei lasknud mul isegi öösel magada.
Selle korteriga oli siis lugu selline, et 16. augustil pidin sisse kolima, läksin oma kompsudega kohale ning kui korterisse sisse astusime olid korteris veel "eelmise" üürniku asjad. Korteriomanik ütles mulle et ma võin eelmise üürniku asjad kuskile nurka kokku panna ja oma asjad kohale sättida ja siis jättis omanik mu korterisse üksi. Olin täiesti shokeeritud ja nõutu. Istusin siis korteris ühele toolile ja lihtsalt istusin.... Istusin mitu tundi... Muudkui istusin ja vaatasin kella ja olin endiselt nõutu, kuna ei teadnud mida teha. Ilmselgelt ei hakkanud ma võõra inimese asju puutuma, sest minu arvates see ju vale.
Helistasin mitmeid kordi omanikule ja lõpuks sain temalt "eelmise" üürniku telefoninumbri. Võtsin jõu kokku ja helistasin.
Noor naine võttis vastu ja siis teavitasin ma talle väriseval häälel et asun tema või siis tolleks hetkeks minu korteris koos oma asjadega ning tahaksin sisse kolida. Naine oli väga ehmunud ja ei saanud põhimõtteliselt mitte midagi aru ja tuli välja et omanik ei teavitanud teda sellest et ta välja peab kolima. Nad olid kokku leppinud et naine elab veel paar nädalat sees, nii kaua kui ta endale uue pesa leiab ning korteriomanik oli sellega nõus olnud.
paari tunni pärast jõudis naine ka kohale ja pakkis oma asjad kokku ja läks minema. Aga sealt huvitavast juhtumist sain ma endale uue sõbranna, sest me suhtleme endiselt edasi.
Sain tema käest teada palju selle korteriomaniku kohta. Näiteks seda et omanik käib korteris oma võtmetega sees, kui kedagi kodus pole. (See vastas ju täielikult tõele, sest ma käisin ju nädal varem korterit vaatamas ning siis oli loogiline et eelmise üürniku asjad veel sees on, kuna leping polnud veel lõppenud).
Ühesõnaga mina ei suutnud seal korteris kaua elada ja 1. oktoobril saime me õnneks uude korterisse, mis on suurem ja kus köök on eraldi ning uus kodu asub mul koolile ka lähemal. :)
Nagu näha siis postitus hakkab juba vaikselt liiga pikaks venima. Ma arvan et ma tänaseks lõpetan.
Homme kavatsen kirjutada arvatavasti oma ülikooli elust natukene ning võib-olla siis ka Tristvere kohvikus veedetud 7 kuust :)
Seniks olge vahvad, armsad ja tublid!
Panen siia lõppu mõned veel avaldamata lõpetamise pildid :)
Teie, Leanika
Issiga :)
Õde Annikaga :)
Cetriniga :)
Cäroliniga :)
Karolinaga :)
Kaarliga :)
Kallaga :)
Kommentaarid
Postita kommentaar