"Kui tahad tööga rikkaks saada, siis ole vähenõudlik" ehk minu imelised kuud Tristvere Majas
Mõtlesin, et selle postituse teen ma selle kohta, kuidas ma Tristvere Majas klienditeenindajana töötasin.
Tööle sain ma siis sinna nii, et ajalehes oli kuulutus, kirjutasin neile meilile ning nad kutsusid mu proovipäevale.Teadsin juba ammu, et Marje töötab Tristveres ja kui siis juhataja Anna-Margarita mu kööki viis oli Marje reaktsioon selline: "Sina :O Sina tuledki meile tööle" :D Hahah, see oli nii armas.
Igaljuhul Anna-Margarita kiitis mind ja siis esialgu kutsus ta mind lihtsalt mõnel nädalavahetusel appi.
Umbes Aprillikuust läks siis asi tõsisemaks ning ma hakkasin peale kooli tööl käima, ja kui tuli eksamiperiood siis oli mul rohkem vabu päevi koolis ja needki kasutasin ma tööl käimiseks.
Suvel oli asi juba lihtsam, enamus aja olingi graafiku alusel tööl.
Kindlasti tasub mainimist, et Tristvere Majas töötamisega sain ma kaasa uskumatu töökogemuse. Eelkõige arendas seal töötamine mu distsipliini. Muidugi sain ma ka endale väga tugevad jalalihased, sest põhimõtteliselt istuda sain ma harva. Ja enamasti ma hoidusin puhkamisest, sest kui ma puhkama hakkasin siis oleksin puhkama jäädagi.
Tristvere Maja töötajastkonnast sain mulle kui uus perekond, kelle juures oli mul augustis väga raske lahkuda.
Anna-Margarita on kõige ägedam tööandja ever, ausalt. Ta teab vist minust rohkem, kui ma ise. :)
Ka Kaja oli megalahe töökaaslane, sest kui temaga midagi arutama hakkasime, siis võis see päris pikale venida. :D
Tuleb tõdeda, et klienditeenindajana töötamine on paras väljakutse, sest klient on kuningas, ükskõik kui vastik ta ka poleks. Inimesed on erinevad, mõni viisakas ja tore, mõni ülbe ja üleolev. Aga kõiki inimesi peab teenindama võrdse viisakusega. Ja selline asi on juba omaette kunst. Kui Sa hakkama ei saa sellega, siis klienditeenindajaks Sa ei sobi.Mina neelasin alla nii mitmedki ebameeldivate klientide pilgud ja sõnad. Selleks tuleb olla tugev ja kui Sa sellega hakkama saad, siis kasvab ka Sinu enesekindlus!
Esialgu läksin ma Tristverre tööle muidugi lisaraha teenimise pärast, kuid lõpuks kujunes sellest tööst välja midagi muud. Lõpuks polnud enam tähtis mitte raha, vaid see et kõik sujuks Tristvere Maja jaoks võimalikult kasulikult ja hästi.
Tegin tööd südamega, sest Tristverest sai mulle kui uus kodu.
Tihti oli ka nii, et kui mul tööpäeva ei olnud, siis veetsin ma oma ega seal, Anna-Margaritaga jutustades. Ja ega praegugi, kui ma Kadrina satun ja tean et Anna-Margarita Tristveres on, siis ega ma ei saa end sealt eemale hoida, sest alati on mul talle nii palju rääkida.
Originaalis on seal tahvlil ikka kirjas "Kohv kaasa 1,65€", aga keegi vist arvas, et selline tekst sobib sinna paremini. :D
Vähemalt kolleeg Marje muretses minu pärast ja tundis huvi, kas keegi võttis mu kaasa või mitte. :D
Ühesõnaga lõpp-kokkuvõttes võin öelda, et kui Sa oled inimene, kes soovib endale suurepärast töökogemust, suurepärast seltskonda ning palju positiivseid hetki, siis mine Tristverre tööle, usu mind, Sa ei kahetse seda!
Sest kui ma koolis ei käiks, siis heameelega töötaksin ma arvatavasti seal edasi!
Lõpetuseks panen siia veel mõned isuäratavad toidupildid ning ühtlasi ka veel mingit muud klõpsu, mis töö juures tehtud sai.
NB: Saadan tervitusi Anna-Margaritale, Piretile, Andresele, Kajale ning Marjele :)
Kindlasti külastage Tristvere Maja Facebooki lehte: Tristvere Maja (https://www.facebook.com/Tristveremaja) ning pange neile ka LIKE :)
Olge tublid, minge sööge nüüd Tristveres kõht täis ja jääge ootama minu uut postitust!
Teie, Leanika
Kommentaarid
Postita kommentaar