Lühike postitus üle pika aja

Heyoo,

Olen blogimisest olnud nüüd eemal pea kuu aega. Pole kirjutanud, sest pole olnud tahtmist, viitsimist ega motivatsiooni. 
Aga ega see ei tähenda, et ma oleksin kuskile kadunud. 
Viimase kolme nädala jooksul on juhtunud palju, võib öelda isegi et väga palju. On asju millest kirjutada, mitte ei saaks, vaid pigem ei tahaks. Kuigi minul pole midagi varjata ning ma võiksin rõõmsalt siin kirjutada kõigest, mis on juhtunud, kuid sellega on seotud liiga palju teisi inimesi, kellel vast ei meeldiks, et kõik avalikuks tuleks. :D
Tänasega olen elanud ma juba kaks nädalat Tapal. Ei mingit Moed enam, vähemalt esialgu. Mitte et Moel poleks tore, või, et ma kardaks seal elada, vaid pigem sellepärast et kahjuks on seal mõned ebameeldivad inimesed. Rõhutan MÕNED, sest häid toetavaid inimesi on ka seal. :)
Kas ma kunagi sinna tagasi kolin, seda ei oska öelda, aga nii pea vast mitte. 
Hetkel on meil hubane pesa Tapal. See korter on tegelikult mul alati olemas olnud, aga ma pole söandanud sinna varem kolida. Tegemist ta muidugi vajab, aga esialgu käib kah.
Alt naabrinaine pole muidugi eriti tore, aga noh Moe suurperega ei anna teda tegelikult võrreldagi. :D
Kahjuks korteril on mega õhukesed seinad, põranda ja lagi. See tähendab seda, et kui ma kasvõi põrandat pühin, siis pidi see minu all olevale naabrile kostuma nagu keegi lihviks liivapaberiga seina. :D
Tore on see, et meie trepikojas neljast korterist kolmes on noored inimesed ning eriti tore on see, et kõrvalkorteris elavad mul tuttavad, kes ka alles hiljuti alles kolisid sinna. :)
See selleks.
Kuidas mul läheb?
Noh nagu ikka, ei saa kurta. :D Üks päev paremini, teine päev halvemini, aga ega elu seisma ei jää. Kooliga natukene on raskusi, aga küll ma end viimasel hetkel kokku võtan ja oma asjad seal ka korda saan. Motivatsiooni puudus on küll suur, aga sellestki hoolimata, üritan hakkama saada.
Kuidas mu lapsel läheb?
Oi, Karl Hendrik saab varsi juba 10 kuuseks. See tähendab, et mõned kuud veel ja juba ongi ta aastane. Poiss areneb tohutu kiirusega. Seisab juba ilma toeta mõned sekundid ise, tatsab mööda tugesid ise edasi, ajab end ise püsti, roomab mega kiielt ühest toast teise, sööb MEGA PALJU ning iga päevaga on nunnumeeter ikka aina rohkem põhjas. Vanaema on temasse ka nii ära kiindunud, et ei taha vahel last mulle tagasi andagi :D
Vot, aga kuna mul hetkel kiire, siis ma rohkem ei jõua kirjutada. Aga mul ON tegelikult veel paljustki kirjutada niiet lihtsalt tasub jääda ootama uut postitust. :)
Parimat!








Kommentaarid

Populaarsed postitused