"Ela nagu keskajal, solki visatakse juba üle ukse trepile"

Ärkasin eelmisel laupäeval kell viis üles, sest Henri pidi tööle minema ning kui ma enne tema äratamist telefoni vaatasin, oli mu õetütar saatnud mulle kell 3 smsi sisuga: "Kirjutan sõnumiga kuna mu messenger ei tööta ja helistasin kuna nägin tuletõrjet vilkuritega teie maja juures. Kõndisin mööda ja nägin, et selle puskari venna auto maha põlenud. Ma eeldan, et sa magad praegu ja ei tea asjast midagi. "

Jep, magasimegi meie sel ajal sügavat und, kui meie maja ees reaalselt auto maha põles. Ajasin ehmatusega Henri ütles, rääkisin talle Cätu sõnumist ja läksime kohe õue vaatama, sest kartsime, et äkki ka meie auto saanud mingeid kahjustusi. Aga õnneks kuna see tavapärane koht kuhu meie oma auto tavaliselt pargime oli nii mudane eelnev õhtul, siis jätsin ma auto paar meetrit kaugemale. Aga samaka ajaja auto oli tõesti maha põlenud. 

Esialgu me ei teadnud, mis juhtus ja spekuleerisime, et äkki keegi pani selle põlema, sest eks tol mehel neid vaenlasi ole ka üks jagu. Aga kui järgmisel päeval tema käest küsisime, siis ta algul ei tahtnud eriti rääkida põhjusest, aga lõpuks lobises siis välja, et tal oli auto juba sõidu aeg tossama läinud ning kui ta maja ette jõudis, läks see põlema. No igal juhul oli see siiski õnnelik õnnetus, sest pargib ta oma auto ju prügikasti ja kuuride juurde, mis oleks võinud ka väga kergelt süttida. 

Aga praegu on sellest möödas juba viis päeva ning terve värava tagune, kus see põlenud auto seisis, on täis klaasikilde. Ja mitte keegi, kõige vähem siis see samaka ajaja, ei korista neid ära. Kõige nõmedam on see, et need klaasikillud jäävad ju jalanõude külge ja nendega tulevad need tuppa. Arutrasime juba Henriga, et tõenäoliselt, ega kui meie harja pihku ei võta ja neid kokku ei lükka, siis ega ei tee vist seda ka keegi teine. Täpselt sama lugu nagu oli selle seasõraga. (LINK)

Aga ega seigad siin maja ei lõppe. Eile astus Henri maruvihasena töölt tulles tuppa ja lausus: "Ela nagu keskajal, solki visatakse juba üle ukse trepi ette.". Tõesti, kui ma juba Karl Hendrikul lasteaias järgi käisin, märkasin, et esimese trepikoja ette oli visatud midagi piimalaadset ja trepi kõrval ujus ka mingi solk, mis haises jubedalt. 

Aga ma tõesti enam ei tea, kuhu kurat ma peaksin pöörduma, kui kortermajas ühes trepikojas nii räpakad inimesed elavad? Kord kirjutasin Tapa sotsiaaltöötajale ühest naisest, kes meil seal kõrval trepas elab, et ta tõenäoliselt vajaks mingit hooldajat või järelvaatajat, sest käib ta ju prügikastides kolamas ja on üldse väga räpakas. Vastuseks sain ma selle, et see naine, teab ise kuhu pöörduda, kui abi vajab. No sorri, aga kui ta on nii vana ja tementne, et ise ei saa aru, et see pole normaalne, siis kas ei võiks keegi teda aidata? 

Üldse olen ma väsinud juba siin majas korra eest võitlemast. Ühistu esimees on venelane, räägib vaid vene keeles, lubab vahel midagi, aga täita seda ei suuda ja paljude asjade peale ütleb, et tema ei saa üldse midagi teha. Kevadel kirjutasin talle kirja ja ütlesin, et kui asjad muutuma ei hakka, siis pangu amet maha ja me otsime uue esimehe. Siis tuli hirm mehel nahka ja hakkas lubadusi tootma, et tehakse seda ja tehakse toda.
Mai kuus toimus ühistu koosolek, kus leppisime kokku, et maja ees olev aed, saab endale jalgvärava, mille saab ilusti sulgeda, et igaüks hoovi ei saaks astuda ning et kui ma soovin lapsega suvel hoovis olla, siis ei pea ma kogu aeg jooksma värava juurde kartuses, et ta sealt sõiduteele astub. Noh suvi on läbi ja mida pole on endiselt värav. 
Samuti lubati ka maja nurka teha aed, et võõrad koerad ei saaks meie hoovi lihtsalt sisse jalutada ja oma häda käia tegemas. Pole ka seda aeda tehtud. 

Äkki keegi tark teab juhuslikult kas on üldse võimalik kuhugi pöörduda sellise murega, kui naabrid on räpakad, ja sõna otseses mõttes s*ttavad hoovi ning enda järgi ei korista?