õpeta oma lapsele, kuidas eristada halba heast ning head halvast
Mõni päev tagasi kirjutas Marimell enda blogis, et mida teha lööva lapsega (LINK). Oma postituses rääkis ta sellest, kuidas tema laps Hedon tuleb iga päev lasteaiast koju ning räägib, kuidas keegi jälle kedagi lasteaias lõi.
Marimell arutleb selle üle, kus kohast see löömine tuleb ning et ta on päris nõutu ja ei tea, mida lapsele öelda, kuidas ta peaks käituma.
See lasteaia teema on mulle päris tundlik teema tegelikult.
Just seetõttu, et see kõik on minu jaoks täiesti uus, kuna ma ise pole kunagi lasteaias käinud. Karl Hendrik on tänaseks lasteaias käinud peaaegu viis kuud. Vähem kui kahe nädala pärast saab ta juba (loe: tegelikult alles) kahe aastaseks.
Karl on tegelikult väga hea ja seltsiv laps. Aga samas väga kapriisne ning mõnes mõttes "ära hellitatud", sest ta peab pidevalt oma tahtmist saama. Mina olen väga enesekindel ning hoian end vaos ning ei anna ta kapriisidele alla. Ma ei täida iga tema soovi ja ei anna talle kõike, mida ta tahab. Mees see eest pole nii enesekindel ning annab liiga tihti minu arust järele. Ning tänu sellele näen ma pealt, kuidas Karl Hendrik teda piltlikult öeldes ära kasutab. Kui laps midagi tahab, siis ta tirib issit käest ning muudkui näitab mida ta kuskilt kapi otsast jälle saada tahaks. Ja teeb nii kaua kisa, kui issi lapse soovi täidab.
Ja nagu näha hakkab see ka lasteaias endast märku andma. Nimelt lasteaias on üks poiss, kes kogu aeg hammustab. Ning Karl Hendrikul on väga tihti hammustusjäljed. Kasvataja alati õhtuti teavitab mind, kui Karli on jälle hammustatud. Ma üritan sellesse suhtuda väga rahulikult, sest ma tean, et ükski lasteaed ja ükski laps pole täiuslik ning igas rühmas leidub keegi, kes kas hammustab või lööb. See on minu arvates paratamatus.
Muidugi pole tore teada, et keegi jälle mu last hammustas, aga tuleb üle elada, see kõik käib lasteaia juurde. Kuna meie rühmas on lapsed veel nii väikesed (1.5-3a), siis enamus neist ei oska veel rääkida ega ennast muud moodi väljendada, kui kas hammustades või löödes.
Täna kasvataja ütles, et Karl Hendrikut jälle hammustati, kuid Karl ise provotseerib tegelikult seda hammustajat. See laps, kes hammustab, mängis mingi mänguasjaga ning just siis oli Karlil just seda samust mänguasja vaja ning ta läks ja võttis selle ära. Ning tänu sellele saigi ta hammustada. Nüüd aga kasvataja mainis, et Karl on hakanud ise vastu hammustama. Jusiis kaitserefleks.
Ma kirjutasin ka Marimelli postituse alla, et Karli hammustatakse tihti ning ma üritan sellesse suhtuda rahulikult. Sellepeale muidugi üks ema tundis suurt ahastust ning ütles: "Mul on lapsest nii kahju 😢 Lastakse lihtsalt laps siniseks hammustada ja suhtutakse rahulikult ja mõistvalt 😱☹️ Aga lapsel on ju julmalt valus!"
Mina omalt poolt aga lisasin: "täpselt selle kommentaari põhjal, jõumegi me punkti, kus ma saan väita, et võõras inimene, ei tunne kellegi teise last.
Minu laps on paksu nahaga, igas mõttes. Ta ei nuta iga koksu jne peale. Ja kasvatajate sõnul teda ei kõiguta ka see, kui teda hammustatakse.
Ja mis ma siis tegema peaksin, selle asemel et rahulik olen? Kas peaksin äkki minema lasteaeda ja ise seda last hammustama või? Mõtle ka natukene."
Too naine aga raius siis nagu kivisse, et last tuleks kaitsta ja et tema võttis oma lapse lasteaiast ära ning paneb teise lasteaeda, sest tema lapse rühmas oli kiusaja.
Vot, aga mina arvan, et lapsi ei saa kasvatada vati sees. Haiget tegemine ja löömine ei kao meie maailmast mitte kunagi. Ning kaua Sa peidad oma last selle eest talle haiget tehakse? Ükskord koolis või täiskasvanuna tuleb ikka keegi, kes teeb haiget.
Ärge mõistke nüüd mind valesti. Muidugi mulle ei meeldi, kui mu lapsele haiget tehakse, aga ma ei saa ju minna võõrast last sakutama selle eest, et ta mu lapsele haiget tegi. Nad on tõesti veel nii väikesed, et see on nende jaoks suhtlemisviis. Ning kui mu laps on suurem, saab asjadest aru, oskab rääkida, ning talle keegi haiget teeb, siis muidugi kavatsen ma oma last kaitsta. Aga seda siiski sõnadega.
Kui Karl Hendrik rääkima hakkab ja minust ka aru saama hakkab, siis mina kavatsen küll teda hakata õpetama, et asju ei tule lahendada käte ega hammastega, vaid sõnadega. Ja seda peaks iga vanem tegema. Samamoodi tuleb ka last karistada. Ei, mitte pekstes ja lüües. Vaid pahandust tehes tuleks laps panna kas nurka või hoopis toolile istuma. Laps peab saama ju aru, mis käitumine on vale ja mis on õige. Vale käitumist õigest saab eritada vaid sellega, kui last ka karistada.
Karli ma nurka pannud pole ja tooli meil ka pole, kuhu teda istuma panna. Kui vahel olen ta karistuseks pannud tema enda voodisse. Ega see väga tulemuslik pole olnud, kuid aru ta on vast saanud, et ta valesti käitub, sest siis ta hiilib vaikselt alati issi juurde ja jääb vaikseks.
Eks igal ühel on enda väljavaated lapsekasvatamisele ning omad kasvatamismeetodid. Kuid lapsi vati sees tõesti kasvatada ei saa, võinoh pigem ei tohiks. Õpetage enda lastele, mis on halb ja mis on hea ning õpetage neile, kuidas eristada halba heast ja head halvast.
Kommentaarid
Postita kommentaar