armastuskiri - täna olen ahv, sest vaid kord aastas on sõbrapäev ❤

Täna on ju sõbra- ja valentinipäev ning sellega seoses kirjutas Mallukas enda blogisse oma mehele armastukirja. See tundus nii änksa idee, et mõtlesin, et ma lihtsalt pean täna sõbrapäeva puhul olema see ahv ning seda järgi tegema. 

"Niiet, kallis Henri!

Esiteks ma tean, et Sa vihkad kui ma Sinust kuskil blogis kirjutan. Aga kuna täna on valentinipäev, siis elad selle ehk üle. (Kui ei ela, siis ma luban, et kannan ise kõik matusekulud, joke) 

Teiseks ega minul polegi otseselt Sulle ju mingit sõbrapäeva kinki. Mõtlesin küll, et lähen poodi ja ostan midagi. Aga mida? Lilli vast mitte, sest Sa oled mees. Äkki siis šokolaadi ja õlut? Natuke tobe kooslus tundub. Niiet see kirjake on Sulle tänase kingituse eest. 

Täna on juba meie neljas ÜHINE valentinipäev!

Me ikka nii pidevalt vaidleme kodus selle üle, kes viimati kellele ütles need kolm maagilist sõna. Samas kunagi lugesin ma ju sellist nalja, et: "Naine küsib mehelt: "Kas Sa ikka armastad mind?" 

Mees vastab: "Ära muretse, ma ju ütlesin abiellumisel, et armastan Sind. Kui midagi selles osas muutub, siis ma annan Sulle teada".

Nohjah, me küll abielus pole, kuid eks see nii ju ole. :D

Vanasti sai küll Sulle mõned käsitsi kirjutatud armastuskirjad kirjutada ja iga päev korrutada, kui palju ma Sind armastan. Kohe näha, et aega on sellest möödas, niiet ma ei teagi kohe mida kirjutada. 

Meenutaks siis natuke vanu aegu. Mõelda vaid, et tegelikult mõne kuu pärast möödub meie niiöelda "sebima" hakkamisest juba seitse aastat. SEITSE aastat. Ja mäletan kõike sellest ajast, nagu see oleks olnud eile. Oleme ka olnud noored ja rumalad ning mängisime seda tänapäeval nii popullaarset kokku-lahku mängu. Aga see armastus oli kuidagi nii siiras ja tundus nii õige, niiet vast sellepärast tähistamegi me selle aasta sügisel, 25. oktoobril enda neljandat aastapäeva. 

Ma armastan Sind väga, kuigi me oleme vahel üksteisega ikka väga õelad, no ikka VÄÄÄÄGA õelad. Sest selle asemel, et öelda üksteisele ilusaid komplimente, ütleme me üksteisel hoopis kui paksud ja rumalad me oleme. 

Samas on see lõõpimine kuidagi nii meielik. 

Ma ei tea kuidas Sinuga lood on, aga mina ikka armastan Sind. Samas ma täiega vihkan Sind. Ma vihkan, et ma armastan Sind ja ma armastan, et ma vihkan Sind. Selline imelik sümbioos on meie vahel. Ei saa Sina ilma minuta, ei saa mina ilma Sinuta. No tegelikult saame küll, aga ikka tõmbab miski meid üksteise embusesse tagasi. Üks meist oleks nagu metall ja teine magnet. 

Kuigi ma vanasti ütlesin ikka väga tihti lauset "ma armastan Sind", siis enam ei taha ma seda väga öelda. Ma ei tea miks, aga see tundub kuidagi lapsemeelne ning kui ma seda ikka vahel harva kipun ütlema, siis tuleb see ikka südamest. Samas mulle meeldib, kui Sa vahel tühja koha pealt ise ütled, et armastad mind. See on peaaegu sama hea tunne, kui Sa lampi ükskord mulle roosi tõid. Selline, kuidas öelda, üllatusmoment. 

Samas minugi poolest võiks Sa lillede asemel mulle tuua ka tähtpäevaks ühe burxi, sest as you know, ma armastan Hesburgerit või mäki juustuburxi, niiet see oleks minu jaoks sama hea žest kui lillede kinkimine. 

Sa alati kurdad, et Sa ei oska mulle midagi kinkida ja tahad kingituseks raha anda. Tead, ükskõik kellelt võiksin ma raha kingiks vastu võtta, aga mitte Sinult. Sinult kõlbaks mulle kingituseks kasvõi auto lõhnakuusk, aga palun mitte raha. :D (Aga ma ikkagi loodan, et Sa mulle sünnipäevaks nüüd kastitäit lõhnakuuski ei kingi) :D

Ja ma olen Sulle mega tänulik! Tänulik, sest meil on maailma kõige ilusamad ja armsamad lapsed. Nemad on suurim ja väärtuslikem kingitus, mis Sa mulle ealeski teha said.

Ma armastan, kui Sa kodus süüa teed. Sa oled ikka meisterkokk küll. Kahju, et Sa töölt nii hilja tavaliselt jõuad, sest muidu ma raudselt jätaks söögitegemise üldse Sinu kaela. 

Ja oi, kuidas ma armastan, kui Sa poodi minnes küsid, kas ma tahan poest midagi, nt šokolaadi. Ning isegi kui ma vastan, et "ma ei tea", siis tea, et of course ma tahan šokolaadi, sest Sa tead isegi kuidas ma šoksi armastan. :)

Ja Sina peaksid tegelikult ilma ütlematagi teadma, kui palju ma Sind armastan. "Miks?" Sa kindlasti praegu mõtled?

Tuleta meelde, kui paljud olid kunagi meie suhte vastu? Kui paljud pidasid Sind mu valeks valikuks. Aga ma ikka jäin Sinuga, ma ikka valisin Sinu ja ma ikka armastan Sind, hoolimata sellest, et Sa kõigile mu sõpradele ei meeldinud. Ma panin ka oma vanemad ja sõbrad Sind "armastama". 

Selle pildi lisasin ma Facebooki 16.05.2012. Juurde olin kirjutanud nii:
Inimesed, kes on kokku loodud, jäävadki kokku, vaatamata sellele, mis vahepeal juhtus!
Selleks, et tekiks armastus kellegi vastu, ei pea see inimene omama ilusat näolappi ja palju raha. Ei tohi mõelda minevikule ega tulevikule, vaid elama olevikus, isegi kui sisimas tead, et võid haiget saada!
16. mai 2011 armusin, ja armastan siiani!
PS: Vaata millised tatid me olime. :D

Kuigi meile üksteise ideed pole alati meeltmööda, siis oleme me ikka üksteisel olemas. Ja loodetavasti Sa kannatad mu lõusta veel paarkümmend aastat välja. Kui me üksteist enne mu kammiga maha ei löö (meie vaheline nali, keegi teine sellest aru ei saa). 

Ma armastan Sind väga, ausalt. Isegi kui ma nüüd jälle pool aastat seda Sulle ei ütle. :D My valentin! ❤"

Head sõbra- ja valentinipäeva, mu kallid!