külm, külm, külm ja kodutu

Täna öösel ja hommikul oli juba ikka päris krõbe külm. Minu auto termomeeter näitas -19 kraadi ning peale hommikust lasteaias käiku on mul siiamaani külm. 

Oma Facebooki lehel Leanika Elublogi uurisin, palju kellegi kodukandis külma oli ning tuli välja, et Rakvere lähistel oli lausa -25 olnud. No ikka väga külm. 

Sellise külma vastu mul isiklikult väga midagi pole, külm on külm, aga samas sellise pakasega on loodus lausa imeline. 

Aga samas minul võib ju toas olla soe ja hubane, mul võivad olla ka paksud riided, millega see lõhike lasteaias käik ära kannatada, aga kui palju on hetkel sellise pakasega võitlevaid kodutuid? Inimesi, kellel pole praegusel hetkel soojemat kohta, kui seda ongi tänav, kus on -20 kraadi. :(

Ühte Facebooki gruppi pandi üles pilt, kus kaks meest olid seal Tanklates olevates Õhk-Vesi putkas soojas. Nüüd kui seda pilti otsisin, siis oli see pilt maha võetud. Leidsin kusjuures google'st analoogse pildi ka, aga ma ei hakka seda siia panema.

Kommenteerisin tolle tänase pildi alla, ka et kahju on elada teadmisega, et on väga palju kodutuid, kes praeguse pakasega elu ja surma võitlust peavad. Isiklikult oleks neile ostnud kas topsi kuuma kohvi või teed, et natukenegi soojendada neid. 

Mina praegu lõdisen toas, +21 kraadiga palavikust. Mida nemad peavad seal väljas -20 kraadiga tundma? :( Nii kurb. Alati olen kurb, kui Tallinna tänavatel selliseid inimesi näen. Eriti, kui koolis käisin ja Kitseküla rongipeatuses üht meest nägin. Kui teised inimesed voorisid edasi tagasi päev läbi, siis tema lihtsalt oli seal, päevad läbi. Ja iga kord kui teda nägin läbis mind nagu kurbusenooleke. :(

Nii lihtne on ju öelda, et "jusiis ise on süüdi, et sellist elu elab", aga samas kus meie teame? Kus meie teame, millise kaotuse see prükkari välimusega kodutu on läbi elanud ja miks ta on tänase külmaga lageda taeva all? Me ei tea.. Ja me ei tea ka seda, et ka meie võime kunagi sellisesse olukorda sattuda.. Nii kaua kui me sellises olukorras pole olnud, ei saa me ka kedagi hukka mõista. :(

Alles siin nägin artiklit: "EV100: 100 fotot varjupaiga loomadest, kes tahavad oma päris kodu". Jep, minu arvates ka väga liigutav ettevõtmine, aga kah mul EV100, kui sellise külmaga on päris inimesi, kes vajaks peavarju, sooja ja toitu..

Alati olen mõelnud, et loomi aidatatakse rohkem kui inimesi. Tean ka põhjust, loomad ei saa iseenda eest seista ja otsuseid vastu võtta. Aga sellest hoolimata vajaksid just inimesed rohkem tähelepanu. Oleks mul suur suur maja, siis võtaksin vist kõik kodutud inimesed enda juurde, keedaks neile päevad läbi sooja toitu ja aitaks neid..

Muidugi on palju neid kodutuid, kes ei taha abi.. Aga samas, ma usun, et südames nad sooviksid ikkagi abi, aga nad ei julge või ei taha abi paluda. Nii kurb..

EV100 tuleb seekord päris krõbeda külmaga ning vabariik võiks selle asemele hoopis kas või tassikese teed ja kausikese suppi kodututele pakkuda. Kahju, et ma pole mingi maailmaparandaja. :/

Aga kui Te nüüd näete sellise külmaga kodutuid, siis olge ni kenad ja aidake neid, kasvõi tassikese kuuma tee või kohviga. 

Elagu EV100!