Ah, mingid NELI aastat!

Näljased Laadakas oma toitu ootamas!

Uskumatu! Lihtsalt uskumatu! 

Olen selle inimesega koos olnud JUBA neli aastat, samas oleks see nagu ALLES neli aastat. Ma ei teagi, kumb väljend õigem oleks. Aga fakt on see, et neli aastat oleme me üksteist juba talunud. (Üle mägede ja küngaste, üle jõgede ja järvede). Aga noh, muidu oleks meil kevadel saanud juba seitse aastat, aga kolm aastat me mängisime lihtsalt lolli. 🤦‍♀️

Ma ei hakka siia mingit armastastuskirja kirjutama, sest see pole üldse meie suhte stiil. Me oleme rohkem nagu sellist stiili suhtes, et me kord suhte jooksul ütleme, et armastame üksteist ja kui seepeaks muutuma, siis anname üksteisele teada, haha. 😂

Aga seekord ikkagi mõtlesime, et neli aastat on ikka päris pikk aeg ja võiks nagu koos (AINULT KAHESKESI) midagi teha ka selle puhul, veel enam, et me tavaliselt KAHEKESI olla ei saa. 

Kuna Karl oli niikuinii juba maal mu mampsi juures ja ta pakkus välja, et võiksime rahuliku südamega ka Siimu sinna viia, siis me ka kasutasime seda võimalust. Esimest korda terve aasta jooksul olime Siimust eemal 28 tundi, OMG!

Algul oli meil plaanis et läheb siis kaheks päevaks SPAAsse, aga nagu ikka elus juhtub, plaanid muutuvad. Ning nii me viisimegi eile hommikul Siimu mu emale ja läksime hoopis terveks päevaks Tartusse. 

Käisime Tartus aga nii, et me terve päeva mitte midagi ei söönud ja lõpuks kui me õhtul kuu paiku Tartust tagasi jõudsime, maandusime Hessis. JEE! 😂

Esimest korda laupäeval ütles Henri, et "Kuule, teeme koos pilti" haha

Täna hommikul maandusime esimese asjana punkt kell 9 Tapal Evitras, sest mul ei olnud UJUKAID. 

Õigemini, sorri, mul on ujukad, aga ma olen nii suureks ja paksuks läinud, et need mulle väikesed, võinoh, tissid ripuvad välja, lol. 

Niiet jah, läksin valisin esimesed ujukad, esimese suvalise suuruse, proovisin proovikabiinis ülemist osa, sobis, võtsin ära. 22€! Nii kallis, oli mu esimene mõte, aga nagunii poleks ma sel kellajal kuskilt mujalt uusi ujukaid saanud, niiet jah, ostsin ära. 

Ja siis maandusime juba  Rakveres Aqvasse. 

Omg, ma olin seda päeva nii väga oodanud, kui ma saan ilma lasteta minna ja lihtsalt olla. Käisime igasugustes erinevates saunades ja ujumas. Lasin ühekorra torust ka alla, aga rohkem ma ei tahtnud. Olne vist vanaks jäänud, aga ma nagu päriselt kartsin seda toru ja kuigi Henri mind palus, et me sinna veel läheksime, keeldusin ma kahe käega. 😂

Peale Aqvas käiku, läksime Laada Cafe'sse sööma. Tellisime mõlemad endale grillmegaburgerid, mis on nagu NIII suured, et elu sees me poleks jaksanud neid ära süüa. Ometigi me ei olnud täna enne seda söönud mitte ühtegi ampsu midagi. 

Aga pean ütlema, et see burgeripihv mulle üldse ei maitsenud. Sõin pigem saia ja sibulat ja tomatit ja kurki, noh põhimõtteliselt sõin saia ja muru sinna peale.
Aga kõrval olnud friikad olid küll nii head, et need pistsin ma küll nahka. 

Siis aga hakkas aeg meile jalaga tagumenti taguma ning me olime sunnitud lastele järgi minema. Aga see hetk kui oma kullakesi jälle nägin, oli küll päeva tipphetk! Lasteigatsus on ikka kõige suurem igatsus maailmas! 

Igal juhul neli aastat tagasi ristusid jälle minu ja Henri teed ja siiani on need peaaegu terve selle aja ka koos püsinud. Kerli ütles hästi, et nüüd tuleb sinna nelja lõppu veel null ka saada. Boosemama, ma ei tea kas ma kannataksin teda 40 aastat välja? Mina võib-olla teda kannataksin, aga tema mind kindlasti mitte. 😂