Elu Moel nagu filmis

Ma polegi tegelikult veel oma uuest kodust rääkinud. (Kas seda saabki veel ueeks nimetada, sest ma olen siis juba üle kahe kuu elanud). 

Elan ma siis Moel, korteris. 

Ma pole ju tegelikult korteris kunagi ju elanud, ainult nii palju kui ma eelmine aasta Tallinnas kooli aeg olin, muidu olen ma jutäitsa maa- ja metsalaps, kellel lähim naab oli alles 1,5 km kaugusel. 

Elu Moel on aga TÄIESTI teistsugune, kui metsas. 

Ja tegelikult olen ma natukene pettunud. Pettunud, sest inimesed on ümberringi ... ma ei oskagi öelda ühtegi head sõna nende kirjeldamiseks. Vaenulikud?

Ei ärge mõelge, et nad minu vastu vaenulikud on. Ei, minuga käitutakse kenasti, sest olgem ausad, ma ise olen ju suhteliselt kena inimene ja ma käitun inimestega väärikalt. 

Aga naabrid omavahel on ikka nagu sõjajalal. 

Näiteks laupäeva öösel ärkasin ma üles umbes kella kolme paiku, selle peale, et õuest, täpsemalt meie trepikoja eest kostus õudne kisa ja karjumine. Tegemist oli meesterahvaga, kelle suust kostusid sõnad "lits" ja "ma löön teid kõiki maha". Sain kohe aru, et see tekst oli suunatud minu vastas naabritele, sest mind vaevalt keegi sõimama tuleb, minu all elab üksik vanem mees ning üleval elavad ukrainlased, kes teps mitte eesti keelt minu arust ei räägi. Minu vastas korteris elab perekond, kellel on üksteist last. Jap 11.

Arvasin esialgu, et vastas korteri naabrimees on purjus ja tülitseb oma naisega. 

Kuna aga ma olin vähe magada saanud, siis ärritas see lõugamine mind väga. Läätsesi mul silmas ei olnud niiet ma ei näinud, kes seal karjus, aga köögi akna peale minnes, mõtlesin kindlalt, et ütlen, et kui vaikust ei tule, kutsun politsei. ÕNNEKS, minu akna peale jõudes nägin ma, et see tüüp kadus järgmise maja ette. 

Läks natuke aega mööda, kui maja ette tuli politsei ning naabrinaine läks välja. Muidugi, mina uudishimustüle külvatud, läksin ka aknale ja küsisin naabrinaiselt, et mis siin toimub? Vastuseks sain ma vaid seda, et neil visati aknad kividega puruks. 

MIDA KURADIT? Sel hetkel olin ma tõesti õnnelik, et ma jõudsin akna peale alles siis, kui see mees minema läks, oleks ma veel seal sõimama hakanud, oleks ma ise äkki kiviga saanud?

Järgmine päev läksin naabrite juurde vaatama. Aken oli tõesti täitsa puru ning kivi mis aknast sisse lendas oli päris pirakas. Naabrid ise magavad akna all, koos oma 2-kuuse imikuga ning ma eitaha isegi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui see pisike süütu 2-kuune olevus, oleks saanud selle kiviga kolaka. USKUMATU. Kes see oli? Pidavat olema keegi siit samast kortermajadest...
Ega need seigad naabrite vahel ei lõppe.
Täna kuulsin juhtumisi akna pealt, et naabrid kutsuti alla, sest nende lapsed olevad teisi lapsi solvanud. Khmm, ja sellest kukkusid lõpuks ikka välja draama, sest laste solvamisest mindi ikka enda, suurte täiskasvanud inimeste probleemide juurde ja hakati neid lahkama.
Lõpuks viskas mul kops üle maksa ja läksin koos lapsega alla. Õnneks läks seltskond suhteliselt kiiresti siis lahku. Aga siiski ei suutnud ma oma suud kinni hoida ja küsisin teise trepikoja inimestelt, et milleks on vaja sellist lasteaeda mängida. Vastuseks sain "Aga me ei suhtlegi nendega".
Omalt poolt ütlesin selle peale, et "Kui te aga üksteist näete, peate ikka üksteise kõri kallale tikkuma?"

Siia kolides lootsin, et mõnus vaikne külakene, vähe rahvast ja kindlasti on nad toredad.
Ega ma selles tegelikult ei kahtlegi, et nad toredad on. Kindlasti on, aga üksteise vastu on nad ikka päris õelad. Ning see mulle ei meeldi. Mulle meeldiks, et ikka kõik saavad kõigiga läbi. Aga hetkel on mul tunne, nagu ma oleks sunnitud pooli valima, kelle poolt ma olema peaks?
Oma tolerantsuse pärast tahan ma olla erapooletu, ei ole mul ühe ega teise vastu midagi, aga õnnelikuks teeks mind see, kui nad ka omavehl sõjakaika maha mataks. sest see vimm mis nende vahel on, mõjutab ju kõiki. Nii mind, mu last, kui nende lapsi.

Need minu vastasnaabrid on tegelikult väga toredad ja hea mulje on nad mulle endast igal juhul jätnud. Kui Henri on Rootsis ja ma õhtuti koju tulen, siis tuleb naabrimees alla ukse vastu ning hoiab ust lahti ning aitab mul lapse üleskorrusele viia. Naabrinaine saadab mulle pidevalt tomateid ja kurke ja muidu aiasaadusi, mis minu arvates on väga armas.
Kui kõik inimesed käituksid üksteisega nii, nagu nad ise tahaksid, et nendega käitutakse, oleks maailm ikka palu parem koht, kus elada. :)

Kuidas Te oma naabritega läbi saate?