Õnnelik EMA

Olen tänaseks olnud EMA 6 kuud ja 21 päeva.

Kuus kuud ja 20 päeva pole olnud mul põhimõtteliselt ühtegi ööd, kus ma oleksin saanud jutti 10 tundi magada (paar kuud tagasi oli paar erandit).

Peaaegu juba seitse kuud on minu elu olnud ühe pisikese olevuse kontrolli all. 

Iga päev pean vahetama mähkmeid, tegema talle süüa, söötma, kussutama magama, rahustama teda kui ta nutab, kallistama, musitama.

Ja teate mis selle nimi on? Töö? 

Ei, see POLE töö. 

Selle nimi on ÕNN ja ARMASTUS. 

Kui ma vaatan seda pisikesest olendit, kui ta magab, siis pea igakord tikuvad mulle silma õnnepisarad. Pisarad, sellepärast, et ma olen oma elus saanud millegi imelisega hakkama. 

Näha enda last kasvamas ja arenemas on tõeliselt põnev ja ilus kogemus. 

Mõelda vaid, et kui Karl Hendrik veel mu kõhus oli, mõtlesin ma tihti, et kui ta peaks sündima, siis ma kindlasti ei julge teda süllegi võtta.. Sest ta on nii õrn, nii habras..

Aga kui ta sündis, oli kõik teisiti. Mõelda vaid, et päris pikalt pidi tema pead ja kaela kogu aeg toetama.. Ja juba ta istub ja hoiab oma tasakaalu PEAAEGU iseseisvalt. Harjutamine teeb meistriks. Ning iga pehme kukkumine annab jõudu uuesti proovida. 

Unega on tal veel raskusi.. See tähendab, et ta ei maga öösiti jutti kuni hommikuni, vaid tahab ikka päris tihti öösel süüa saada. Minu jaoks on see nii väsitav ja raske, aga pole midagi teha, oma pisikese põnni pärast pean ma kõigeks valmis olema. 

Ma oleks vist kunagi uskunud, et aeg võib minna nii kiiresti. Kui üleeile läks Henri Rootsi, oleme me lapsega olnud kahekesi paar päeva. 

Ja minu, kui EMA, päevaplaan on selline:

Ärkan siis kui laps ärkab. 

Söödadan teda, mängime, harjutame.

Siis vahepeal pool tundi ta magab, mina kiiruga kas koristan või teen süüa. 

Siis jälle söödan mängime, harjutame. 

Siis taaskord pool tundi und. Siis võib-olla jõuan minagi selle aja jooksul korraks tukastada. 

Siis REPEAT

Ja siis lapsel algab umbes 8-9 aeg ööuni, mina olen kuskil 10-11ni üleval, tegelen oma asjadega ja siis saan ka mina magama. 

Ja hommikul KORDUB see kõik. 

Kas ma kurdan?

Vahel ma tõesti ei jaksa, ei taha, ei suuda. Aga ise ma tahtsin last, niiet mul pole õigust tegelikult kurta ja vinguda. Ja ega kui ma vahel olengi meeleheitel ja tahaksin üle kõige puhata, just lapsest, kas või hetkeks, siis see möödub kiiresti ning ikkagi leian selle meelerahu. 

Ma olen ÕNNELIK. Ja kas see polegi mitte kõige tähtsam? ON.

Ma ei kahetse, et ma nii noorelt lapse sain. Mu elus on tänu lapse saamisele hakanud asjad hoopis paremaks minema. 

Kui ma vanasti ikka käisin kuskil pidudel ja tarbisin alkoholi, siis tänaseks pole ma alkoholi näiteks tarvitanud juba 1 aasta ja 3 kuud. Mitte TILKAGI. Saavutus. 

Ka kohvijoomisest loobus selle aasta algul. 

Kooli ma pooleli ei jäta, vaid südamest lapse nimel pingutan VEEL rohkem. 

Ma olen palju kohusetundlikum autojuht, peale seda, kui ma lapse sain. MIKS? Loll küsimus eksole. Muidugi sellepärast, et LAPS on mul autos pea kogu aeg ning ta on siiski veel väike ja õrn ning ma ei andestaks endale kunagi, kui temaga midagi peaks juhtuma. 

Laps muudab elus palju.

Kui ma kutsun poissi tema nime pidi "Karl Hendrik", keerab ta otsejoones oma pilgu minu poole ja naeratab. See on kõige nummim hetk üldse.

5-tunnine

6-päevane

1-kuune

2-kuune

3-kuune

4-kuune

5-kuune

6,5-kuune :)