Kus viga näed laita, seal tule ja AITA

Juhtusin lugema täna ühte artiklit (LINK)pealkirjaga "15-aastane tüdruk astus Võrus ema ja lapse kaitseks välja".

Artikkel rääkis siis sellest, kuidas üks noor ema koos oma lapsega läks Võrus bussile. Laps aga karjus meeletult. Bussi kaasreisjad kannatasid välja selle, välja arvatud üks vana daam. See vanem naine läks siis vihaselt selle ema ja lapse juurde. Ta haaras lapse juustest ja riietest kinni ja hakkas teda raputama, samal ajal nii last kui tema ema sõimates. Ema muidugi tõukas võõra naise eemale, kuid see oli tulutu. Naine jätkas vägivallatsemist. 

Last raputades oli naine karjunud "Kas sa jääd juba vait või ei, mis asi see olgu, et üks jõmspikas ei jäta röökimist järgi. Hakake oma last kasvatama ometi".

Kõige enam häiriv oli see, et bussis oli täiskasvanuid, kuid mitte keegi ei teinud asjast välja, mitte keegi ei sekkunud. Lõpuks sai karikas täis ühel 15-aastasel neiul, kes läks vahele, kui vanemal proual hakkas juba käsi rusikasse minema. 

Seejärel oli vana naine näidanud selle neiu poole näpuga ja näidanud keskmist sõrme. 

Ka bussist väljudes jätkas naine tüdruku sõimaist roppude sõnadega. 

Miks see artikkel mind köitis, oligi nii öelda selle loo moraal või iva (kutsege seda kuidas tahate): et MIKS MITTE KEEGI EI REAGEERINUD? MIKS MITTE KEEGI EI ASTUNUD VAREM NAISE JA LAPSE KAITSEKS VÄLJA? KAS MEIE - EESTLASED - OLEME TÕESTI NII KÜLM RAHVAS?

Mina iskilikult sellist asja ei kannata, kui kellelegi tehakse liiga. Olen läinud ise vahele, kui kedagi kiusatakse, olen läinud ise ütlema, et kutsun politsei, kui kedagi pekstakse, mind see külmaks ei jäta. Kas Sind jätab?

Mõned kuud tagasi, oli kuskil lugu sellest, kuidas üks naine käis trenni tegemas, väsis kiiresti ära ja mõtles, et läheb bussile. Läks siis Tallinna ühistrasporti, tundis et tal hakkab halb ja oli minestuse äärel. Mitte ükski inimene ei teinud temast välja, keegi ei läinud appi, Lõpuks üks naine kutsus kiirabi talle. Teised inimesed pidasid teda joodikuks või narkomaaniks, kuigi tegu oli tavalise inimesega, kel hakkas halb. 

Kuidas Sina käituksid kui näeksid hädas olevat inimest? Kas sekkud ja lähed appi? Või kõnnid edasi ja teed näo nagu poleks midagi näinudki?