Esimese ja teise raseduse erinevused

Ma arvan, et mitte ükski rasedus pole 100% ühesugune. 

Kuigi minu teine rasedus on alles algusjärgus, on täheldada juba erinevusi. 

Süda paha 

Näiteks, kui ma Karl Hendrikut ootasin, siis mul polnud minu üldse süda paha. No päriselt mul polnud peaaegu kunagi tunne, et oo ma hakkan oksele jne. Mul oli kogu aeg jumala chill olla ja ise veel mõtlesin, et mida need rasedad ajavad, et rasedusega oksendatakse jne. Noh säh mulle, nüüd mul on päris tihti halb olla. Isegi mõni ebameeldiv lõhn ajab mind juba öökima. 

Söögiisud

Kui ma Karl Hendrikut ootasin, sõin ma nagu siga, ilma naljata. Ma päriselt olin täitmatu. Ma võin süüa ühe õhtuga terve suure jäätise ÜKSI ära. Ma vaaritasin iga päev midagi süüa - ahjukana, ahjuliha, ahjukartuleid, lihakastet, hakklihakastet jne. Igasugu asju võisin ma kokku "keeta" ja süüa. Aga teate praegu, mul pole isu. Mul on kõht tühi, aga mul pole isu. Mõte lihakastmele ei isuta üldse, mõte kanale ajab südame pahaks. Ja nii ma pole ise eriti kodus enam süüa teinudki, sest mul pole isu. A teate mis mulle praegu nagu ainsana isutavana tunduvad? KIIRNUUDLID, tegelt ka. Ma peaaegu aasta aega ei söönud kiirnuudleid ja praeguse rasedusega on nad mu parimad sõbrad. :D

Väsimus
Kui ma esimese rasedusega olin aktiivne ja tohutult energiat täis, siis praegu tunnen ma end iga päev väga kurnatult. Soov on palju asju päeva jooksul ära teha, aga lõpp kokkuvõttes ma jõuan teha vaid ühe, või siis koguni mitte ühtegi plaanitust.

Targem

Teise rasedusega olen ma palju targem. 

Esiteks nüüd ma tean juba, mis mind ees ootab. Ma tean kui VALUS on sünnitus ning ma tean, et see valu on midagi väärt. 

Teiseks, ma tean mis tunne on kui keegi Su sees liigutab. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis Karl Hendrikut oodates, ma reaalselt ei teadnud, mis tunne see peaks olema, kui keegi minus liigutab. Ja nagu sellepärast ma näiteks ei teagi kindlat kuupäeva, millal Karl ESIMEST korda liigutas. Ükskord ma lihtsalt taipasin ära, et see imelik tunne sees ongi liigutamine, aga ma olin tegelikult seda varemgi tundnud, aga ma ei teadnud mis asi see on :D

Ma pole enam üksi
Kui ma Karl Hendrikut ootasin, siis töötas Henri Rootsis. Terve raseduse aeg nägin ma ju teda vaid kord kuus nädal aega. Ma mäletan kuidas ma teda iga kord laevale saates ulgusin nagu väike plika, sest nii raske oli olla terve aeg üksi. Aga nüüd töötab õnneks henri Eestis ja see kõik on palju lihtsam. Ta on mu kõrval ja toetab mind ning samamoodi on ka ju nüüd mul Karl Hendrik, kes ei lase mul end üksikuna tunda. 

Kuna mu praegune rasedus ON alles algusjärgus siis kindlasti tuleb erinevusi ja sarnasusi ajapikku veel ilmsiks, aga hetkel olid just need asjad, mis pähe turgatasid.