Suud puhtaks - EMO

Teate, ma olin kuni oma isa surmani see inimene, kes oli ka arvamusel, et iga pisiasja pärast ei tasu minna emosse. Tegelikult jah siiamaani mingi verise näpu võu murdunud varbaküüne pärast ma seda ei teeks, aga minu isa surm õpetas mulle palju. Kõige rohkem seda, et ära usalda 100% arste. 

EI, ma ei ütle, et kõik arstid ja meditsiinitöötajad poleks piisavalt pädevad ning ei sobiks oma tööle. Ma tean, et on arste, kes teevad oma tööd südamega ja nad TEAVAD mida teevad. 

Aga, minu kogemused on kahjuks siiani pidanud olema väga negatiivsed. 

Praegust postitust kirjutades, valan ma pisaraid, sest ma olen 99% kindel, et kui üks Rakvere EMO töötaja oleks natukenegi rohkem süvenenud mu küsimusse, oleks mu isa praegu veel elus. 

3. veebruar

Kõik see õudus sai tegelikult alguse 3. veebruarist - Karl Hendriku sünnipäevast. Mu õde tuli Tartust ja me suundusime maale, ema-isa juurde, et tähistada Karl Hendriku 1-aastaseks saamist. Ma olin oodanud sellest päevast NII palju. Ma tahtsin, et see jääks meile kõigile igavesti meelde. Igavesti jääb see meelde tõesti, aga minu jaoks mitte iialgi vist positiivsena. 

Jõudsime siis maale. Kõik oli tore. Isa oli täiesti okei. Ta küsis minult, kas ma laenaksin talle oma autot, et poes käia. Sest tema autol oli ülevaatus läbi saanud ning koju oli süüa vaja. Olin otseloomulikult nõus. 

Siis läksid nad emaga minema. Möödus tund. Möödus poolteist tundi, helistasin ja uurisin, miks neil nii kaua läheb. Isa vastas mulle, et poes on pikk järjekord, et kohe hakkavad koju tulema. Okei. Möödus veel üks tund kui alles siis jõudsid nad koju. See hetk, kui isa tuppa astus, ei lähe iial vist silme eest, ta oli minu silmis nagu zombie. ta silmad vajusid vägisi kinni juba seistes ja kui ta istus tugitooli, jäi ta koheselt magama. Ema üritas teda äratada, aga tulutult. Kuna tal oli varasemalt unega probleeme, ehk ta jäi tihti nii köhku magama, arvasime kõik tol hetkel, et jussis on ta jälle nii väsinud. Kuna nad käisid nii kaua ära ning õde pidi minema rongile, siis läksime minema, mitte midagi kahtlustades. 

5. veebruar

Ma ei tea miks, aga järgmisel päeval ei võtnud ma vanematega ühendust. Alles pühapäeval, läksime maale, et laps sinna viia ning ema ütles, et isa oleks nagu mõistuse kaotanud. Otsis asju, mida polnud olemas jne. Rääkis segast juttu ning magas poole jutu pealt. Siis oli see hetk, kui sain aru, et midagi kahtlast toimub. Arvasime, et äkki on asi tablettides, mida ta võtab - neid tablette oli tegeliult tohutult palju. Mõtlesime, et äkki võttis vale annuse ja see tekitas temas segadust. 

Jätsin lapse maale ja läksin tagasi koju, ise murest murtud. Kuna naabri lapsel oli gripp, läksin samal õhtul naabrilast Rakverre emosse viima. Sel ajal kui naaber, koos lapsega arstil oli. Peatasime Henriga kinni ühe Emo töötaja, rääkisime isa sümptomitest ning küsisime, mis tal võiks viga olla. 

Ja teate see vastus mis sealt tuli, ongi see, mis muutis tervet mu elu. 

See samune Emo töötaja vastas, et tõenäoliselt on mu isal mingi sugused psühholoogilised häired, nemad ei saaks midagi teha, pöörduge perearsti poole. 

6. veebruar

Järgmise päeva hommikul oli õega kindel plaan, tahab isa või mitte, ma viin ta perearsti juurde. Ma otsustasin kindlalt, et ma ei lähe kooli. Õde helistas siis isa perearstile, vastu võttis pereõde. Ta rääkis talle isa sümptomitest ja see mis sealt vastuseks tuli, oli minu jaoks shoeeriv: "Kutsuge kohe kiirabi, mida te ootate!!!"

Panin autole hääled sisse ja kimasin maale. Isa polnud nõus tulema kuskile. Lõpuks meelitustega sain ta autosse ja emosse. 

Emos viidi ta jälgimistuppa. Arst küsis minult küsimusi, et kas isa on viinasõber. Vastas, et ei. Mulje kahjuks jäi, nagu arst poleks eriti seda uskunud. 

Siis ütlesid nad, et jätavad ta jälgimisele ja teevad analüüse. Küsisin registratuurist nende telefoni numbri. Nad lubasid tegelikult ise helistada, kui midagi on. 

Tunnid tiksusid. Kui möödas oli neli tundi, siis helistasin ise sinna, et uurida kuidas isal on. 

Kõigepealtkäis viitus,öeldi, et kutsuvad arsti minuga rääkima. Ootasin siis. Ja siis ütles arst mulle mu elu kõige kohutavamt asja. "Teie isa on üliraskes seisus, tema peas lõhkes veresoon. Me elustasime teda 20 minutit. Nüüd ootame reanimobiili ja ta viiakse TallinnaRegionaalhaiglasse". 

Ma olin shokeeritud, ma purskasin nutma ja ainus mis ma oskasin küsida, oli, et "Kas ta saab terveks?" Vastuseks sain uuesti, et ta on üliraskes seisus.....

Isa võitles 5 päeva elu eest, kuid lõpuks suri. Kuid mitte insulti, mille ta oli saanud, vaid hoopis kopsukahjustuse tagajärjel, mille ta sai Rakvere haiglas. 

Esmaspäeva õhtul, kui isa Tallinna haigla viidi ja õde sinna helistas ja seisundi kohta uuris, küsiti temalt, mis kopsuhaigus meie isal on. Õde ütles, et tema teada pole tal mingit kopsuhaigust. Alles paar päeva hiljem Tallinna arstid selgitasid välja, et Rakvere haiglas elustamise tagajärjel sai isa kopsukahjustuse (toit läks kopsu), mis tekitas seal põletiku. Insuldist oleks isa terveks saanud. Öeldi et see veri lahustub ilusti peas ära. Me kõik olime lootusest üle tulvatud ning seetõttu tuligi meile 11. veebruaril suure shokina, et öeldi, et isa suri öösel. Ta ju pidi terveks saama?

Ma tean, et teile võib jääda mulje, et ma süüdistan praegu Rakvere haiglat selles, et nad isale kopsukahjustuse tekitasid. Aga ei. Ma ei süüdista neid selles. Sest ma tean, et tõenäoliselt elustasid nad teda nii pikalt, sest nad ei tahtnud et ta sureks.

Aga ma süüdistan neid just selles, et neil töötavad seal mõned idioodid. Just häirib mind see, et ma pühapäeval küsisin sellelt töötajalt isa sümpromite kohta ja tema ütles, et nad ei saa midagi teha, et pöörduge perearsti poole. Ja perearsti juurest järgmine päev lausa karjuti telefoni, et ruttu on vaja kiirabi. Kuidas saab nii olla, et üks emo töötaja teab vähem, kui pereõde??

Ma tahtsin isa viia pühapäeval kiirabisse, aga kuna sealt öeldi, et pole mõtet, siis selletõttu ma seda ei teinud. Ja see närib mu hinge, sest ma arvan, et kui ma oleksin saanud varem isa sinna, siis võib-olla ta veel elaks. Kui see töötaja tõesti ise vastust ei teadnud, oleks ta võinud minna küsima kelleltki targemalt, aga tema rääkis nii enesekindalt psühholoogilises häirest, et ma tõesti jäin teda uskuma.

Mind ajendas seda postitust kirjutama just see, et näib, et popiks on muutunud see EMO töötajate "kisa", et miks iga tühiasja pärast pöördutakse emosse, et nii paljud inimesed, kes tegelikult abi vajavad, jäävad sellest ilma.

Ma ei vaidlegi vastu, et kui Sa torkad nõelaga näppu ja sealt tuleb kaks tilka verd, siis see on lausa tobe, minna emosse. 

Aga kui te ise (emo töötajad) suhtute igasse patsienti ja tema sümptomisse nii kergekäeliselt, et mõni sellepärast sureb, siis sorri, aga miks ma siis ei peaks tulema iga pisiasja pärast emosse?

Mina ei ole see inimene, kes tuleb vabatahtlikult emosse. Ma põletasin kuu tagasi oma käe ära, ei jooksnud ma emosse. Aga kui mõni mu lähedane lõikab noaga kätte, siis teate kallid EMO töötajad, ma toon ta NIMME sinna, sest kes kurat teab, mis bakter tal sealt lahtisest haavast sisse võib pugeda. 

Kui teile Teie töö ei meeldi, siis palun, astuge kõrvale ja minge minema ja laske seda teha inimestel, kes tõesti tahavad teisi aidata!!!

See postitus on minu jaoks väga emotsionaalne, sest minu isa oli minu jaoks rohkem, kui te oskate ette kujutada ning tõenäoliselt, ei saa mina ta surmast iialgi üle. 

Ja nagu ma ütlesin, ma EI SÜÜDISTA oma isa surmas kedagi, vaid ma tahan, et teie kallid arstid mõtlesite sellele, et teie olete need, kellest sõltuvad paljud elud ning et te teeksite rohkem õigeid otsuseid! 

Ma tõenäoliselt ei suuda iialgi usaldada Rakvere haiglat, sest olen pidanud nendega kogema liiga palju negatiivset (mitte ainult mu isa surm). 

See mis hetkel Eesti meditsiini süsteemis valesti on - on see, et inimeste ja arstide vahel puudub usaldus. Pange inimesed end usaldama, ja uskuge mind, iga nõelaga näppu torkaja ei helista kiirabisse!

Aitäh ähelepanu eest!

NB: Vahel jääb mulje, nagu tohiks emosse pöörduda vaid siis, kui on surmahirm.