kiri minu kunagistele sõpradele

Jäin täna mõtlema sõprusele ja minevikus olnud "sõprustele". 

Ulmeline, kui palju mul oli tegelikult neid niiöelda "parimaid" sõbrannasid, kellega ma arvasin suhtlevat igavesti ja kellega ma reaalsuses enam sõnagi ei suhtle. 

Eks noorena oligi see sõprus kuidagi teise tähendusega. Igaüks kes vähegi kenam Su vastu oli, oli automaatselt sõber/sõbranna. 

Ma ei saa eitada, et nende "parimate" sõpradega veetsin ma pubeka eas kõige paremaid aegu. Ma ei saa eitada, et ma vahel igatsen neid inimesi ning neid vägevaid hetki. 

Aga praegusel ajal on sõprus kuidagi teise tähendusega. Igaüht, kes mu vastu kena on, ei saa pidada sõbraks. 

Nüüd on inimesed pigem tuttavad, kui sõbrad. Ainus mis ajaga muutunud pole, on see, et paljud inimesed suhtlevad minuga ainult siis kui midagi vaja on. 

Vahel ma ikka nii igatsen, et mul oleks sõpru. Või siis üksainuski sõber, kelle juurde minna, kui mul on mure.. Keda kallistada, kui mul on raske.. 

Aga see on paratamatus, et enamus ajast olen ma ikka oma muredega üksi. Ja kui kurb on olla, eks kallistan oma lapsi.. 

Kus on need sõbrad, kes 5 aastat tagasi lubasid "IGAVESTI" olla mu sõbrad? 😂

Aga ma mõtlesin siiski, et ma kirjutan oma kunagistele sõbradele kirja.. Siia.. Ei ühtki nime.. Sest need inimesed peaksid end ise siit ära tundma :)

***

Kallid "kunagised" sõbrad!

Teid on palju, no ikka õige mitu. 

Ning mul oli teie kõigiga kunagi väga tore. Igaühega teist on mul eraldi oma lugu, igaühega teist on mul omad mälestused. Ja igaühte igatsen ma omamoodi. 

Mõned meenutused, mida olen teiega koos korda saatnud..

Oli üks tüdruk, kellega käisin ma tihti pidudel, tantsimas, kellega koos ma veetsin iga vahetunni ning tunnid peale kooli lõppu.. Ühe sõbrannaga kõndisin öösel mitukümmend kilomeetrit maha ning jooksime "wannabe" pervode eest ära. Kolmandaga me kogu aeg muudkui tülitsesime, nutsime ja leppisime. Ühe neiuga üritasime me laule kirjutada ja jõime õpetajate streigi päeval Vana Tallinnat. Oli keegi, kellega käisime me viaduktil rekkadele lehvitamas. Kellegagi sõime me Arturis pelmeene, mis siis et sibulat ja saia oli rohkem. Keegi kinkis mulle hõbesõrmuse, mis muideks mul siiamaani kogu aeg sõrmes on.  

Pooltega teist veetsime ma koolis vahetundides kogu aeg koos aega. Kellega naersin, kellega nutsin, kellega tülitsesin, keda kallistasin... 

Need on vaid mingid üliväikesed killukesed neist eredatest mälestustest..

Aga mida ma tegelikult tahtsingi öelda, on see, et ma igatsen Teid kõiki! See puudutab siis absoluutselt kõiki, kellega ma kunagi lähedaselt suhelnud olen ja enam ei suhtle. Uskumatu, aga ma igatsen isegi oma endisi klassikaaslasi. See võib kõlada kindlasti väga imalalt, aga ma loodan, et Teil kõigil läheb hästi ning et Teil on hetkel sõpru, kellega oma muresid jagada. Et te ikka ka vahel mõtlete mulle ja meie ühistele mälestustele, mis siis, et me enam ei suhtle. Vahel on nii tore meenutada. Vähemalt mul on midagi, mida meenutada.

Korraks mõtlesin, et kirjutaks kõigile endistele sõpradele eraldi, et igatsen neid, aga see tundub ikka väga imal. Blogis vähemalt keegi ei tea, keda ma mõtlen. Kuigi andsin mõned vihjed, et mõned inimesed end ikka ära tunneks. Ja siin ma ikka saan puigelda kõrvale sellest, et ma kellegi konkreetse ees oma emotsionaalsusega totaalselt marki maha teen. K-U-I-G-I ma ei tahaks seda postitust üldse avaldada...

Tegelt tahaks täiega nutta praegu ja ma ei tea isegi miks. Ma ei saa aru, miks ma hetkel nii emotionaalne olen ning miks ma üldse mõtlen minevikule. Miks ma igatsen inimesi, keda pole mu elus juba aastaid... Aga tundub, et ma olen kuidagi emotsionaalselt katkine ning lihtsalt igatsen inimestega suhtlemist.

Sorry!

Aga ei tea kas keegi mind ja minuga suhtlemist ka igatseb? 😥