mul on relv, mis relv?

Ma olen nüüd ikka üksjagu olnud blogija. Täpselt kuu aja pärast möödub minu päris esimesest postitusest juba 7 aastat. Päris pikk aeg on selja taga. 

Kui esimestel aastatel blogisin harva (paar korda kuus, kui sedagi), siis enne intensiivselt ja järjepidevalt olen ma blogimisega nüüd tegelnud kokku 3 aastat. Enne oma intensiivset uut blogiajastut polnud ma oma blogis aktiivne üle aasta aja.
Just tšekkisin üle, et milline mu kolme aasta tagune postitus oli ja üllatusüllatus, see postitus oli kirjutatud 13. november 2015 (st et eile mööduski täpselt kolm aastat). Seda postitust saad lugeda SIIT. 

Aga tegelikult ei tahtnud ma täna üldse sellest rääkida. Tahtsin oma sissejuhatusega tegelikult sinna, et paljud inimesed arvavad, et blogi on nagu relv. Relv, millega saab teisi kas kiita või laita. 

Näiteks üks päev küsisin tuttavalt, et kuidas läheb ning ta vastas, et keeruliselt ja et ta parem ei räägiks sellest, äkki kirjutan blogisse. Ee, stop, wait, what?

No ja siis üks päev küsisin teiselt tuttavalt, et millal ta mulle võla tagasi kannab, ja siis saind vastus umbes nii, et "tere, pole raha saanud, kirjuta nüüd blogisse ka et ma raha tagasi ei maksa". Mitte küll sõnasõnalt nii, aga mõte on sama. 

Ja siis ma hakkasin mõtlema, et ma pole iialgi oma postitustes maininud nimesid, kui tegu on olnud negatiivsete kogemuste/juhtumitega. Ma pole kunagi öelnud, et näe Juss on mulle võlgu, Mari ei vasta mulle, Miša ütles mulle s*tasti ja Maša räägib mind taga. 

Aga ometi inimesed kardavad mind nagu ma karjuks tervele maailma nimeliselt, kes on mulle võlgu vms. 

See on juba inimese enda mure kui ta ennast minu postituses ära tunneb ja see temas halva tunde tekitab "näe, Leanika kirjutas VIST minust". 

Muidugi, kui mulle pikema aja jooksul näkku panema hakatakse ja ma oma rahasid nt kätte ei saa, siis muidugi kavatsen ma avalikustada ka nimed, kes mind "petnud" on. Sest kammoon, nii ikka ei saa, et ma käin ja orjan pool suve metsas, teen tuttavale heast südamest laenu, olen vastutulelik ja luban tal tagasi maksta osamaksetena ja siis ta lihtsalt hakkab pistiitama. Nüüd isegi ei vasta enam. 

Aga see selleks. Mu jutu iva on tegelikult ikkagi selles, et jääb selline mulje, et inimesed kardavad mind, sest mul on "võimas" relv. Ja selleks relvaks on tegelikult tühipaljas blogi. Ise muidugi veel provotseerivad. et "mine kirjuta nüüd blogisse ka" ja ma mõtlen, et kui ma kirjutakski, oleks uus probleem, et "miks sa minust kirjutasid, kas ma lubasin v?" 😂😂

Noh jah, mis seal ikka, eks ma kirjutan ikka sellest, millest mina tahan ja keegi väga ette dikteerida seda mulle ei saa 😁

Aga kui blogi on mu relv, siis kas ma vajan relvaluba ka? 🤔
Samas luba on vast ainult siis vaja, kui ma seda relva (blogi) kavatsen kasutada.

Oh jah.