trussikutes mees ja kala pea - igav ei hakka

Istun juba tükk aega arvuti taga ning mõlgutan mõtteid. Millest küll täna kirjutada, teemasid on palju, mille vahel valida. Aga ükski ei tundu olevat selline, millest võiks just täna kirjutada. Ja siis äkki meenub mulle, mida ma hommikul oma maja ees nägin. Bingo! 👍

Nagu ikka viisin Karl Hendriku peale kella kaheksat lasteaeda ning tegin ka tavapärase kiire poetiiru ära ning siis suundusin koju. 

Võtsin autost Siimu sülle ja kõndisime väravast sisse, kui esimese trepikoja uks pauguga lahti prantsatas ning sealt paljas trussikutega mees välja hüppas. Surusin silmad korraks kõvasti kinni, kõndisin kiiruga trepi eest mööda ja vaatasin ikkagi uudishimust tagasi, et kuhu mida ta küll teeb? Võttis tema aga minu raust juba mitu päeva trepi kõrval seisnud jalgratta sülle ja tassis trepikotta ning virutas pauguga ukse kinni. 

Eee, mida ma just nägin, mõtlesin ma endamisi. Hakkasin siis mõtlema, et kui see jalgratas juba vähemalt teist päeva on olnud õues trepi kõrval, siis miks peaks keegi selle lampi nüüd järsku tuppa tassima? Siis hakkasin juba mõtlema, et äkki ta polnudki ratta omanik ning mõtles, et viib ratta endale tuppa ning omanik arvab siis et ratas on varastatud? Aga kes kurat see mees üldse oli? Nägu ma ei vaadanud ja kui ma üldjuhul olen väga hea riiete järgi inimeste "ära tundja", siis kahjuks nende trussikute järgi ei oska ma midagi ega kedagi tuvastada. 🤔😂 Ja üleüldse miks ta trussikute väel oli? 😂

Mida rohkem ma siin pisikeses kortermajas elan, seda enam kerkib mu pähe küsimusi, nagu näiteks "kuhu ma sattunud olen?" "kas kahtlasi inimesi on igal pool, või ainult siin tänavas?" "On see unes või tõesti ilmsi?" "What's next?" 👍😬

Kord tullaks situtakse akna alla, teine kord hüpatakse uksest välja trussikutes? 

Muideks, üks naljakas lugu veel. Nimelt kui ma tavaliselt Karli lasteaiast ära toon, on õues juba üpris pime. Üks õhtu hakkasin Karl Hendrikut autost välja võtma, kui märkasin auto ukse juures maas mingit lumist tumedat kogu. Arvasin tõsimeeli, et äkki Karl Hendrik on mingi mänguasja toast kaasa võtnud ja see on lumme kukkunud. Võtsin siis selle tumeda kogu kätte ja viskasin selle sama kiirelt (kui mitte kiiremini) kiljatades minema. Tahate teada mis asi see oli v? See oli mingi massivslt suure kala pea. Jah, te lugesite õigest KALA PEA. Ja mingi mega suur. Uhh, mul tulevad siiani külmavärinad peale kui ma sellele mõtlen. 😬😬😬😬

Ja selle kala peaga meenus mulle kohe see see seasõra lugu, äkki keegi mäletab isegi seda. (Kui ei, siis LINK!)

Hoian kahe käega peast kinni ja lohutan end mõttega, et vähemalt pole mu elu igav ning draamat jätkub nii hommiku- kui ka õhtusöögiks. 😂