uus "hobi"

Ma olen leidnud endale uue "hobi". Jutumärkides on ta seetõttu, et ma ei tea, kas ta nüüd just päris hobi on, kui ma õue või metsa sattudes ei suuda lihtsalt seda imekaunist talve pildistamata jätta. Ma ei pea end üldse mingiks fotograafiks ning ilmselt ei saaks minust iialgi ka seda, aga ma ise olen küll väga rahul enda tabatud hetkedega. Ja hea meelega istuks kasvõi 24/7 lumehanges, kui vaid saaks seda võrratud talve pildistada. 

Ma kunagi täiega vihkasin talve ja lund... Kunagi = siis kui ma veel koolis käisin. Tegelikult pole sel talvel iseenesest kunagi häda midagi olnud, aga kooliaeg võrdus lumi suusatamisega ning iga jumala kord kui lumi maha tuli unistasin ma ainult sellest, et see jubedus ära sulaks juba. Ja kui päris aus olla, siis ega sellel suusatamiselgi häda midagi pole. Aga kuna ma pole iialgi selles hea olnud, siis see lumi, talv ja suusatamine minu jaoks tõeline piin ja õudusunenägu. 

Ja ma reaalselt unistasin keskkooli lõpust ainult seetõttu, et ma ei peaks iialgi enam kellegagi võidu suusatama ja neid puutoikaid endale jala otsa toppima. Aga uskuge või mitte, praegu ma läheks küll hea meelega suusatama. Sest noh, pole enam kedagi kellega peaks võidu suusatama ja kartma, et ma jään JÄLLE viimaseks. 

Talv on tegelikult imeilus aeg. Ja kuigi pidevalt on nii külm, siis tühja sest külmast, kui aknast vaatab vastu selline kaunis vaade!