Esimene koolipäev lapsehoolduspuhkusel olles

Nagu eile lubasin, siis kirjutan Teile oma tänasest koolipäevast.

Informaatika hakkas kell 12:00. Hakkasime emaga veerand 12 bussile jalutama, kell 11:35 jõudsime TTÜ peamajja, kus ootas meid mu kursakaaslane Stiina. Koos temaga liikusime siis Infotehnoloogia majja jõudsime umbes 11:50 tunni ukse taha, õnneks seal olid diivanid.

Õpetaja muidugi hilines. Niiet mu kursakaaslased said vaadata ka lapse üle. :)
Kui õppejõud tuli, jätsin siis ema koos lapsega ukse taha diivanitele.

Informaatika tund oli küll paras pähkel - õppisime excelit ja see on nagu sääsest elevandi tegema, ausõna. Liiga palju keerulisi asju, kuigi saaks ju tegelikutl palju lihtsamalt. Tund pidi kestma 14:15ni. Kell 13:45 aga helistas mulle mu õde. Panin kõne kinni, aga ta helistas uuesti. Panin uuesti kinni. Siis saatis juba smsi, et laps nutab ja et ema tahab et ma välja läheksin.

Kobisin siis ruttu ukse taha. Hämmastav on see, et klassi polnud küll lapse nuttu kuulda. Minu süles oli ta rahulik, aga nagu ta diivnile korra panin, hakkas ta nutma. Siis käisin wc-s ja vahetasin tal mähku ära. Nuttu ikka ei jätnud, siis läksin klassi ja võtsin oma asjad ja lahkusin varem tunnist.

Andsin lapsele süüa ja rahustasin teda. Ega jonni ta ikka jätta ei tahtnud. Hakkasime siis koju liikuma, aga isegi turvatoolis ta nutmist ei jätnud. Siis pidin ta sülle võtma ja süles tassima, sest siis jäi ta rahulikuks ja tudule.

Kaks tundi koolis ja see väsitas ära, aga midagi pole teha. Poiss pidas tegelikult niigi kaua vastu, sest ta tudus enam-vähem 2 ja pool tundi. Eks jonnima hakkas ta seetõttu et palav oli.
Aga hakkama saime.

Neljapäeval lähen jälle kooli, aga pole kindel, kas võtan siis ema ja lapse kooli kaasa. Tahaksin võtta, sest sis saan talle ju vajadusel süüa käia andmas, aga samas, nii halb on ju kui ta suures koolis nutab ja tunda end abituna, sest see tunne kui ei suuda tema nutu vastu midagi teha, on ju ka kohutav.

Järgmisel teisipäeval ma kooli ei lähe, sest peame poisiga perearstile minema, süsti tegema. :)
Hetkel pisike magab rahulikku und, vahepeal piiksub läbi une - see on mega armas ja südant soojendav. Ta kasvab ka tegelikult meeletu kiirusega, sest ta on päris raske juba. Ootan juba huviga teisipäevast arstile minekut, sest siis saame ju teada palju ta juba kaalub. :)

Aga ma praegu lõpetan, sest kasutan juhust et laps magab ja lähen söön kõhu täis. :)

PS: Muideks, kui keegi soovib Avoni kolmadast kataloogist (selle leiate Avoni kodulehelt) midagi tellida, siis võite mulle teada anda, sest teen teisipäeval tellimuse. :)

Olge tublid ja armsad!
Leanika