Natuke streigist, natuke küüslaugust, natuke lollidest rekkajuhtidest ja natuke sellest et sõdurid röövivad internetti

Üleeile oli pojal streigi päev - ei maganud ta päeva jooksul silma täitki. Alles õhtul kell pool 8 saime ta magama. Terve päeva jorras. Vahepeal õnnestus magama saada, aga ainult paariks minuiks. Selle eest öösel magas ta nagu vana rahu ise. 

Eile oleksin pidanud kella kaheks kooli minema, aga ei jätsin minemata, sest olen haige. Köha, nohu ja eile aevastasin vahet pidamata. Sellepärast otsustasingi, et pole mul mõtet minna sinna kooli end piinama ja teisi nakatama. 

Tulime siis emaga kella kahese rongiga maale. Õnneks poja magas terve rongitee ilusti :) 

Koju sõites juhtus saime ikka korraliku shoki osaliseks, sest elu käis meil kõigil silme eest läbi. 

Mägikülast veetakse hetkel metsa välja ning Mõndavere tee peal kurvis tuli meile keset teed vastu rekka. Eks ehmatus oli suur, rekka juht tõmbas järsult natuke kõrvale, aga tee on mega kitsas siiski. Nägin kuidas rekka käru tagumine ots hakkas meile juba ette keerama, tundsin kuidas meie autogi juba uisutas tee peal, Õnneks millimeetrites oli asi ning rekka ei puutunud meie auto külge. Aga teiselt poolt aga meie peegel käis vastu tee ääres olevat posti. 

Igal juhul need rekkajuhid on ikka parajad nahhaalid. Mina olen selles samas kurvis alati mega ettevaatlik, sest tegu on pimeda kurviga ning mulle on tulnud ennegi seal autosid vastu. Ning olgem ausad, kurvis hoia ikka enda sõidusuunda!! ma ei taha teadagi mis oleks juhtunud, kui see reka oleks oma tagumise otsaga meile sisse sõitnud. Sest poja oli mul ju turvatooliga just vasakul pool. Ehmatus on korralik, aga õnneks oleme toibunud sellest.

Lasin isal eile endale kummeliteed osta ning kodus hakkaski minu ravimine pihta. Tegin endale kummelitted ja kõrvale sõin küüslauku. Et küüslauk paremini alla läheks, siis tükeldasin selle tavalise võileiva peale. Ööseks panin endale aga salli kaela, et kael kogu aeg soojas oleks. 

Kodus muidugi tekitas minus nördimust see, et internetti njetu. Aga ma arvan, et selles saan süüdistada vaid sõjaväelasi. Sest isegi mu telefon läks lolliks. Ees seisis vaid kiri, et "Ainult hädaabikõned", kuigi levipugad töiesti eksisteerisid. Kui helistada püüdin, tuli ette kiri "Pole registreeritud võrgus". No aitäh. 

Selle eest täna pole enam sõdureid ning täna on nett suurepärane! Eks kui nad siin on, siis nad oma mingite mastidega segavad kõik ära. Sest eile ei näinud me isegi tv3e. Teised kanalid olid olemas, aga mida polnud, oli tv3. 

Sain poja eile umbes kella 8 aeg magama ning kuna ma haigusest olin mega väsinud, siis otsustasin isegi minna varem tudule. Kella 12 aeg ärkas ta üles, andsin süüa ja passisin temaga kolmveerand 2ni üleval. Enne 4ja oli ta juba jälle üleval. Ja nii hakkas tal vaiksel see unestreik jälle pihta. Umbes 5e aeg võtsin ta endale kaissu ja magasime kuueni. Siis jälle söötsin ja siis võttis ema ta enda sülle, niiet sain ise jälle mingi tunnikese tududa. 

Ja ega ta tänagi muudkui streigib. Pool 12 käis emps temaga õues, jäi magama 40 min magas ja nüüd jälle luugid lahti. Praegu on ta minu kõrval teki peal, õnneks ta ei jorise, vaid lihtsalt on rahulikult omaette, aga siiski ta muudkui haigutab aga magama ei jää. Kui omale sülle ta võta ja pea enda rinnale panen, siis jääb ta palks magama, aga nagu voodisse panen, siis paar minutit ja ta on üleval. 

Aga noh, olen sellega juba harjunud. 

Õnneks hommikul oli juba küüslaugu mõju tunda ning nohu on minnul peaaegu kadunud. Täna jõin jälle teed ja sõin küüslauku. Hiljem kindlasti uuesti, sest küüslauk tõesti ravib ja mulle ta tegelikult isegi maitseb. :D

Nii, aga nüüd jäi poja magama niiet ma kasutan juhust ning koristan natuke ja toimetan omi toimetusi. Teie olge aga tublid edasi!
Tsau,
Leanika