Elu Moel nagu draamafilmis, mis hakkab muutuma vaikselt komöödiaks :D

Oma FB lehel teavitasin juba eile, et on oodata uut postitust, kahjuks pika päeva ja lapse päras ei saanud eile kirjutada, aga teen seda siis nüüd ja praegu. 

Kindlasti, kes senini veel pole lugenud mu kaht eelmist postitust Moe elu kohta, soovitan seda teha enne tänase postituse lugemist, sest muidu võib asi natuke segane tunduda. (LINK)

Ühesõnaga nagu paljud teavad siis ma ei elanud Moel kaks nädalat.

Eelmise nädala reede öö vastu laupäeva veetsin ma siin. 

Hommikul tuli mulle Henrilt juba kiri, et naabrinaine oli rääkinud, kuidas Margo minu juures ööbis. (Y) Juhhei, olin korteris TÄIESI üksi. 

Laupäeva lõunal läksin minema ja tagasi tulin alles pühapäeva õhtul. Võtit korteri lukuauku pistes, see sinna lihtsalt ei läinud. 

Olime alles äsja pannud uue luku ning mul oli kaasas kolm sama võtit ning mitte ükski ei läinud luku auku rohkem kui paar millimeetrit. 

Kuna luku all oli nähe mingisugust valgelt löga (nagu ära kuivanud PVA liim) siis oligi esimene mõte, et keegi on mulle lukuauku liimi pannud. 

Hiljem lähemalt uurides nägin juba, et mingi metalli tükk paitis ees olevat, ühesõnaga sinna korterisse ma poleks saanud mitte kuidagi. 

Nii kutsusin appi ma Margo ja tema kasuisa Janno, kes ukse lahti murdsid. Muidugi käisid ka uudishimulikud naabrid ukse peal luuramas ning tunnistan, et ega Margo ja Janno just kõige viisakamad nendega polnud, kuid see mis edasi juhtus oli juba ebanormaalne. 

Minuga kaasas oli ka Cärolin, kui korterisse saime, siis hakkasime Cäroliniga koristama, Margo ja Janno ajasid niisama juttu. Poolteist tundi hiljem nägin aknast, et maja ees oli politsei. Hetk hiljem koputati juba minu uksele. Kutsuti välja, uuriti mis toimub. Ütlesin, et keegi oli mu lukuaku midagi pannud ja mul ei jäänud muud üle kui lasta uks maha murda. 

Suurpere perenaine muidugi ütles, et tema pere on hirmul ja et kas ma ei saanud kedagi teist kutsuda oma ust lahti murdma. 

Vaatasin suu ammuli otsa ja küsisin: "Kelle ma oleks pidanud kutsuma? Sinu mehe või?"

Vastuseks sain naiselt "Jah, kasvõi"

Sellepeale ütlesin, et ise saatsite kaks tundi tagasi mu pikalt, kui teid ukse peale kutsusin rääkima. 

Rääkima kutsusin ma neid muidugi oma blogipostituse pärast, sest nemad nimetasid minu viimast blogipostitust Moe elu kohta avalikuks laimamiseks. Kuigi eks te iga üks saate ise ka postitust üle lugeda ja mulle teada anda, kus ma keda laiman? 

Ma ei kirjuta oma blogis ometi muinasjuttu, vaid nii nagu on. Kui Sa tõesti ei taha, et ma Sinust kirjutaks, siis ära anna selleks ka põhjust. Ning nimepidi pole ma neid ka ju siin maininud. 

Aga noh nemad lubasid mind mu blogi pärast kohtusse kaevata :D

Okei, aga mu jutt jäi pooleli siis politsei juures, ühesõnaga politsei küsis minult ainult paar küsimust ja mina võisin tuppa minna. Natuke aega hiljem läksid Margo ja Janno vabatahtlikult ka sinna ukse taha politseiga rääkima. 

Ega ma eriti sellesse ei süvenenud, mida nad seal rääkisid, klaas kõrva ääres ma nüüd ukse peale kuulama ei läinud. Ja ausalt öeldes suhteliselt suva ka sellest. 

Tol ööl ma Moele ööseks ei jäänud. 

Tulin ööseks Moele alles teisipäeva õhtul. 

Kolmapäeva õhtul käisid Karmo ja Alar mul korra külas. Samal õhtul, helistas mulle Henri ja sõimas mu näo täis, sest juhuslikult olevat MARGO minu juures, et korterist on kuulda tema häält. Huvitav tegelikult, sest Margoga polenud ma kuni tänaseni esmaspäevast saadik mitte ühtegi sõna rääkinud, ei tea kas ta vaim käis siin või?

Plingist on kätte saadav ka mu kõnelogi, mida ära kustutada ei saa ning mida ma lasin Henril üle vaadata ning sealt ta tõesti nägi, et ma pole Margoga suhelnud esmaspäevast saadik. 

Ma usun, et nii Margo ema, kasuisa kui õde saavad ka öelda, et ta viibis tol õhtul kodus (kui viibis, ega mina ei tea ju, aga tõenäoliselt)

Hommikul muidugi nähti, kuidas Margo minu juurets minema läks. 

Eile õhtul oli Suurepere pereisa helistanud Henrile ja öelnud, et ta kaebab nüüd ühistusse, et minu juures iga päev "pidu" toimub :D :D (Üksinda saab ikka korralikult möllu panna) Pidu........ ei mäletagi millal viimati korralik pidu oli. :D

Ühesõnaga tegelikult on juba nii, et ma olen  juba aru saanud, et inimesed üritavad mind ja Henrit iga hinna eest tülli ja lahku ajada. Ma usun, et paljude unistus on lausa, et ma Moelt minam kolin, aga teate mis? Selle pideva õõnestamise tulemusel, mina siit küll ei lahku. Ja kohe kiuste ei lahku. Sest mina pole inimene, kellest nii lihtsalt lahti saaks. 

Uskumatu kuidas ühes kohas võib olla tegelikult kolme sorit inimesi:

• inimesed, kes ei torgi teisi ja jäävad tahaplaanile
• inimesed, kes päriselt ka on toredad
• inimesed, kellele meeldib iga hinna eest jätta endast tore mulje ja siis mingil hetkel hakkavad nad Sind torkima ja enam järele ei jäta

Ja need inimesed, kes päriselt ka on tõesti toredad on juhuslikult just need inimesed, kellega ma ei suhtle. Ainult "Tere, Head aega"

Ma tean, et kõik võimalikud Moe inimesed loevad mu blogi, eks muud ei jäägi üle kui ainult laiutada käsi ja öelda "mis seal ikka". 

Ausalt, kui Sina ei torgi mind, siis mina Sind ka torkima ei tule. Aga kui Sa oled mu enda sihtmärgiks võtnud, siis usu mind, ma oskan ka vastu torkida. 

Cärolin ütles mulle küll, et tema koliks siit küll iga hinna eest ära, aga jusiis ma olen lihtsalt inimene, kellele ei meeldi probleemide eest põgeneda. Ma olen siiski siin veel uus ning küll ma ära harjun, et kõik inimesed polegi head. Sest see on ju elu. Mina siit ei lahku. :D 

Ning uskuge, ma võtan seda asja juba huumoriga. :D

Ja mõelge, kui ma Moel ei elaks, oleks mu elu päris igav ja mul polekski Teile ju millestki kirjutada. :D Siin vähemalt action käib :D

Aga jään nüüd kohtukutset ootama :D