Ülikooli elu pole mee lakkumine

Nagu ma siin oma tuttavatele olen korrutanud "Ega see ülikooli elu pole mingi mee lakkumine", siis nii ka on.
Ausalt vahepeal on ikka mõelnud, et jätaks katki, loobuks, annaks alla jne..
Sest kõike on korraga nii palju ning ning liiga palju on segavaid faktoreid, mis ei lase keskenduda. Õppjõud on nõmedad, õppeained on nõmedad.
Liiga palju asju kuhjub, motivatsiooni njetu ja tahaks ainult magada.
Aga ma ei saa, ma ei saa alla anda, sest see oleks iseenda petmine ja reetmine.
Mul on vaja vastu pidada vaid kaks aastat (ajaliselt isegi ju poolteist aastat).
See pole ju tegelikult pikk aeg.
Tahaks, et mul oleks rohkem motivatsiooni, aega ja tahtmist.
Ja no tahaks, et mu ellu sekkuks vähem mõni inimene, kes tahaks ainult halba ja tekitab negatiivseid emotsioone.

Kui need asjad oleks tibenstobens, siis ma usun, et ma oleks õnnelik ülikoolitudeng, veel õnnelikum ema ja ma magaks öösiti paremini.

Keegi tahaks mulle motivatsiooni anda?