see pole maailmas esimene ega ka viimane lahkuminek, life goes on

Elu on täis keerdkäike, üllatusi, ootamatusi, õnnestumisi ning ebaõnnestumisi. Ning sellepärast tuleb vahel teha oma elus raskeid otsuseid. Nagu Eesti oma vanasõna ütleb "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika", siis tegelikult nii ongi. Enne otsuse langetamist tuleb kindel olla. 

Ja nii on ka minuga praegu. 

Kes teab lähemalt, kes lugenud Facebookist täna mu staatust/palvet. Eks igale ühele peaks tegelikult see juba selge olema, mis case on. 

Vahel küll mõttes "kahetsen" oma elus tehtud otsuseid, kuid sisimas tegelikult pole midagi vaja kahetseda. Elatakse üks kord ning kui varem pole ühte otsust teinud, siis ei saagi teada ette kas selle tegemine on õige või vale. 

Ma olen jätnud oma elust tegelikult kõigile ilusa, hea ja õnneliku mulje. Kes tahaks tegelikult rääkida oma ebaõnnestumistest ja kurbadest hetkedest? Avalikult vast mitte keegi. 

Karl Hendriku sünniga algas minu elus uus peatükk ning paar päeva tagasi, tehtuid otsuseid, algas uus alapeatükk. 

Mulle täna öeldi tegelikult õigesti "See pole olukord, kus saaks pooli valida". Ei olegi. Igaüks usub, seda mida tahab ja keda tahab. 

Minu elu seisma ei jää, üksikemasid on ennegi olnud, ma pole esimene. Eks esialgu on jah raske, aga selleks ongi ju perekond, lähedased, tuttavad ja sõbrad. Keda üllatavalt palju tegelikult minu ümber on. Algul kahtlesin, kas selliseid inimesi üldse leidub, aga tegelikult on nad kõik olemas. 

Kõige tähtsam siin elus minu jaoks on MINU LAPS. Ja ma ei taha, et ta kannataks selle kõige all. Õnneks on ta veel nii pisike, et ei saa ERITI (rõhutan sõna ERITI) midagi aru. Sest kui ikka kodus üksteise peale karjutakse saab laps sellest aru ja kukub nutma. Ja sellepärast ongi targem see vettvedama läinud kooselu lõpetada, mõelda lapsele ja pakkuda talle rahu ja armastust. 

Ja need inimesed, kes kuulevad/kuulsid/levitavad jutte, et mul on UUS mees, siis EI MUL POLE UUT MEEST. Vana ka pole. 

Iidamast-aadmast on tegelikult teada see, et inimestele meeldib levitada kuulujutte, mis ei vasta tõele. Kas siis selleks, et kedagi mustata või siis selleks, et elu "põnevamaks"muuta, et sis ikka oleks midagi, millest klatšida. 

Kogu olukord on tekkinud siiski sellest, et ma pole mingi papist kiisuke esiteks jään oma arvamusele kindlaks, teiseks ei lase endale pähe istuda, kolmandaks hakkan vastu. 

Mida päev edasi, seda tugevamaks ma muutun ja seda rohkem ma Teile kavatsen oma elust rääkida, mida ma olen pidanud elama. 

Mida hala pärast, vaid sellepärast, et äkki siis mõistate mind natukene rohkem. :)