Läbikukkumine ei võrdu alati alla andmisega

Lubasin ju suure suuga hakata korralikult trenni tegema ja ning korraliult ja tervislikult toituma.

Tutkitki.

Kahjuks viimased nädalad mu elus on olnud natukene masendavad ning motivatsiooni täiega njetu. 

Kuigi eile ja täna oleks tahtnud jõusaali minna, siis jälle polnud lõpuks aega, õhtu jõudis nii kähku kätte. :(

Tegelikult, mis ma siin jahun, tervislik toitumine tervislikuks toitumiseks, aga viimaste nädalate asjaloode sunnil pole ma üldse jõudnud tegeliult eriti süüa. Tunnen, et kaal on küll langenud, kuid ega see ensetunne pole tegelikult hea. 

Tegelikult peaks iga inimene leidma ikka aega just SÖÖMISEKS, ja seda ikka korralikult 3 korda päevas + vahepalad. 

Ja minu arvan, et oled Sa paks või mitte, tervislikult totiuma peaks ikka, sest TERVISLIK tähendab seda et Sa teed seda siiski oma tervise heaks, mitte selleks et end tingimata peenikeseks näljutada.

Olen enda peale ikka väga tige, et ma pole suutnud ennast korralikult käsile võtta. See on ju ikka tõeline läbikukkumine. Üritad, tahad, aga ikka ei tule välja. :(

Kehvasti tunnen ma end ka seetõttu, et ma pean ju oma sõnu sööma. Enamasti kui ma midagi luban, siis ma ka täidan seda. Lubasin ju blogis, et hakkan trenni tegema, aga lõppkokkuvõttes ei ole ma veel selleni jõudnud. 

Ma kavatsen (ei luba) end käsile võtta. Millal? Seda ma veel ei tea. Täna, homme ülehomme, kuu aja pärast. Aga millalgi ma seda ikka teen. :D

Kuigi tegelikult oleks tark seda teha KOHE, sest kaua ma ikka viivitan. 

Hea uudis on muidugi see, et ma olen peaaegu täielikult (peaaegu tähendab seda, et mitte päris veel) üle jäinud kraanivee joomisele. Poest ostan ma juua harva, kui ostan siis üritan eemale hoida gaseeritud jookidest, mis mulle tegelikult pole kunagi eriti istunud. Kui ostan, siis pigem vahelduseks mahla, vitamiinivett või siis spordijooki. 

Ma olen alati armastanud enda maakodu kaevuvett ning ausalt, sellest paremat vett annab otsida. Ning selle tõttu olen ma alati peljanud juua kraanivett näiteks. Lõpuks võtsin ikka selle jõu kokku ja proovisin Moe kraanivee ära, ja kuramus, peab tõdema, et päris hea on. :D

Positiivne uudis on ka see, et viimased päevad olen ma enda und üritanud paika saada ning ikka korralikult välja puhata ning läksin siin pühapäeval ja esmaspäeval kell 9 magama, eile läksin kell 10 ning ausõna hommikul oli ikka palju parem olla ning terve päev kulges tegelikult palju postiivsemalt. :)

Lõppkokkuvõttes ma arvan, et läbikukkumine pole häbiasi, kui Sa julged seda tunnistada. Mitte just kõigile teistele, vaid eelkõige ikka iseendale. Läbikukkumine ei võrd alla andmisega. niiet kui kukkusid läbi seekord, siis proovi uuesti, ehk järgmine kord näkkab. ;)

A kuulge ma nüüd annan küll ühe lubaduse: MINA ROHKEM BURXI EI SÖÖ!!!!!!!