ahistamine ja laamendamine kõrvalkorteris

Kuna ma olen siiski põhimõtteliselt 19 aastat elanud maal ning majas, siis poleks ma vist eladeski ette kujutanud, et see kortermajas elamise elu niivõrd peavalu tekitav on. 

Eile oli rahulik õhtu, vaatasime telekat, kuniks üks hetk kuulsin, kuidas kuskilt tulid imelikud kolksud ja keegi kõva häälega lõugas. Läksin siis korraks koridori ja kuulatasin, et kas see tuleb meie kõrvalkorterist või altnaabritelt. Kuna ma selleks hetkeks ikka õigesti aru ei saanud, kust see laamendamine tuli, siis kirjutasin altnaabrinaisele ja küsisin, et kas neil on külalised. Tema vastas "Ei".

Ja siis oli juba selgelt kuulda, kuidas kõrvalkorteris mingi möll käis, imelikud kolinad vastu seina ja mingi noorema naise kisa. Tasub märkimist, et kõrvalkorteris elab muidu üksik vana naine, umbes 70 aastane. 

Kui see kolin ja kisa juba liiga kõvaks läks, tundus mulle, et keegi saab seal peksa ning Henri läks korteriuksele koputama. Ust ei avatud ning Henri karjus, et kui see möll ära ei lõppe, siis kutsub politsei. Siis kostus aga sealt noore naise kisa, et "kutsuge abi, kutsuge abi". Samal ajal lõugas seal veel meesterahvas (tegemist oli korteris elava naise pojaga)
Korteriust ikka ei avatud ning helistasingi politseisse ning ütlesin, et kõrvalkorteris saab vist keegi peksa ning naisterahvas karjub, et kutsuksime abi. 

Samal ajal kui ma politseiga telefonitsi rääkisin, avati lõpuks ka korteriuks ning uksest kargas välja aluspükste väel naisterahavas, pisarad silmis, pluuse rippus imelikult seljas, juuksed olid sassis. Ühesõnaga nägi see naine väga räsitud välja ning tundus nagu teda oleks konkreetselt seal ahistatud. 

Politsei küsis minult, kas kiirabi on vaja. Küsisin siis kaks korda sellelt naiselt, et kas on vaja, siis ta ütles et ei ole vaja. 

Politsei saadeti teele. Ning asjaosalised läksid tagasi korterisse. Jube vaikne oli siis kõik. Politsei saabus alles poole tunni pärast ning mindi uksele. 

Politseile avas ukse just see samune naine, kes abi palus. Politsenik küsis, et "mis siin toimub?"
Naine vastas, et "kõik on korras" ja hakkas edasi üldse soome keeles rääkima. 

Siis küsis politseinik tollel vanemalt korteris elavalt naiselt, et "kuidas olukord on?"
Mutike vastas: "Saame hakkama!"

Ja siis tuli tagant toast välja selle muti poeg ja hakkas rääkima, et "ei ole midagi siin korras, et see neiu on siin end ülejoonud"
Ühesõnaga  siis läksid politseinikud korterisse sisse ja rohkem ma ei tea mis nad seal rääkisid.
Lõpuks viis politsei selle soomlanna üldse endaga kaasa. 

Edasi oli paar tundi vaikus ning kobisin isegi lõpuks magama ära. Kuniks kell 11 ärkasin üles, taaskord mingi lõugamise peale. Seekord lõugas too meesterahvas oma alumise naabri ukse taga. Kopsis ja peksis ust ja muudkui lõugas. Ajasin Henri üles ja ütlesin, et nüüd too mees ahistab altnaarbinaist. Henri tõmbas riided selga ja hüppas kohe trepikotta ja sõimas näo täis sel mehel. Mees muidugi kobises vastu aga ronis tagasi üleskorrusele ja oma ema korterisse. Tükk aega veel kuulsin kuidas ta seal kõva häälega möirgas. 

Ja reaalselt, kui ma kuulsin, et meie kõrvalkorterisse kolib mingi vana naine, siis arvasin, et tuleb rahulik elu, sest mis komejanti see mutt ikka saaks korraldada. Aga boosemoi, selle pooleteist aasta jooksul, mil me siin elanud oleme, sellist möirgamist ja laamendamist pole varem olnud. 

Muti arvates oli vist jumala ok, et ta poeg kedagi tema korteris ahistab, sest ega ta ju eile alguses korteriust lahtigi ei teinud, alles siis tegi, kui aru sai, et ma päriselt räägingi politseiga. 

Kui ma muidu olen selline inimene, kes ei viitsi toaust lukku panna, isegi mitte siis, kui lähen poodi või lasteaeda, veel vähem ööseks. Siis nüüd keeran kohe heaga ukse lukku, sets äkki lendab mingi hull psühhopaat mullegi tuppa ja hakkab ahistama.

Creepy.