Eilne kooliskäik

Eile käisin koolis. Jätsin ema koos lapsega koju. Muidugi jätsin ka lutipudelisse rinnapiima, et ema saaks vajadusel lapsele süüa anda.

Koolis mulle ausalt öeldes lausa meeldis. Enne infotehnoloogia majja jõudsin, kohtasin poolel teel Kasparit. Oi, ma ei mäletagi, et keegi oleks mind nähes nii rõõmus olnud kui tema. Vahetasime paar sõna. Kaspar uuris kuidas mul läheb ja kas olen väsinud ka jne.
Peale tema nägemist oli mul lausa superhea tuju. :D

Informaatika ukse taha jõudes läks mu tuju paremaks. Oma kursakaaslaste nägemine teeb seda alati. Informaatika tund oli täielik koomika, kursakaaslaste naljad ületavad kõik. :D Ja seda olen ma väga igatsenud need viimased kuud.
Informaatikas õppisime Scratchi, mis minu jaoks tunni lõpuks muutus lausa põnevaks.

Koju jõudsin, siis laps magas. Vahepeal oli ta korra üleval olnud, aga õnneks rahulik. Ema andis talle ka minu jäetud piima.
Aga kui ta ärkas, siis läks raskeks sest ta oli kuni õhtu kella poole kümneni üleval. Esialgu oli rahulikum, aga mida kelle dasi läks seda rohkem ta hakkas jonnima ja nutma. Olime emaga poja suhtes lausa abitud, sest ei aidanud kussutamine ega kiigutamine, ei rääkimine ega laulmine. Aga polnud midagi teha, pidime selle vahetustega ära kannatama.
Lõpus ei tahtnud ta isegi enam süüa, vaid ainult jonnis. Mitmel korral jäi süles korraks tudule ja nagu voodisse panime, ärkas üles.
21:30 saime ta lõpuks täielikku unne. Ja läksime ise ka magama, sest lapse jonn väsitab tohutult ära.
Ja üllatusüllatus, esimene äratus oli 3:30 ehk Karl Hendrik magas lausa
6 tundi jutti. Eks ta ise väsis ka sellest õhtusest jonnist ja pikast üleval olekust ära.
Kõige raskem ongi, kui ta lihtsalt jonnib ja ma ei tea põhjust ning ei oska teda kuidagi aidata.