Mulle kolimine ei meeldi, ausalt

Ma pole nii kaua veel oma pojast eemal olnud kui täna  - 4 ja pool tundi. Minu jaoks oli see tegelikult paras piin, sest ema telefon oli kehva levi tõttu levialast kogu aeg väljas ja ma ei saanud teda kättegi, et küsida, kuidas ta hakkama saab Karl Hendrikuga.

Aga alustan siis algusest.
Eile õhtul saime lapsega alles kell üheksa magama. Pool 1 ta ärkas, sõi ja jäi uuesti tuttu. Järgmine ärkamine oli natukene peale kolme. Enne nelja ajasin ema üles, sest väsimuse tõttu ei jaksanud ma poissi enam kussutada. Mina jäin magama, ema istus poisiga umbes poole viieni üleval.

Siis hakkas kell 6 jonn pihta, läksin poolunes lapsevoodi juurde, võtsin ta endale kaissu ja söötsin teda, ise pikutades ja pool seitse olime mõlemad märkamatult jälle unne vajunud. Pool kaheksa ärkasime lõplikult üles. Söötsin tal kõhu täis ja panin ta enda voodisse üksi chillama. Ise pumpasin päevaks rinnast piima välja, igaks juhuks.
Siis läksin õue autot koristama, see oli täielik seapesa -  igasugused kruvid ja vidinad vedelesid - muidugi on see Henri delaaaa. :D Sest eelmine kord kui ta Eestisse tuli, siis ma tegin auto täiesti puhtaks ja sättisin asjad ilusti ära. :D Aga pole hullu, sain värsket õhku + autosid mulle meeldib koristada. :D

Siis oli kell juba märkamatult saanud pool 10. Söötsin enne minekut veel lapsel kõhu täis ning veerand 11 hakkasin Maardu sõitma.
Üksinda nii pikka maad on täielik piin sõita, ei aidanud isegi muusika kuulamine. Ainus lõbu pakkuv tegevus on teistest autodest mööda sõitmine, lol.
Maardust võtsin Meriti peale ja panin ta rooli, sest ise ma ju Tallinnas ei tahtnud sõita ja nii põrutasimegi kahekesi linna. Käisime Alari vanaema juurest läbi, sest Merit pidi sealt mõned asjad võtma ja siis läksime Väike-Õismäele.

Ja nüüd võin käsi südamel öelda, et ma VIHKAN kolimist. Ma oli nii kindel, et kõik asjadmahuvad autosse ära, aga tutkitki, teist sama palju jäi veel linna. :D
Aga need loodetavasti saan teisipäeval koos Meritiga ära tuua, kui ta Karmot laevale läheb viima. :3
Aga eks näis.

Tagasisõit Maardust maale ei olnudki enam nii igav, sest ega ma kade polnud proovimaks igast autost mööda sõita. Ärge nüüd mõelge, et ma mingi liiklushuligaan olen - nounounou. :)

Õnneks ema sai lapsehoidmisega hästi hakkama, emps lausa avastas, et lapsele meeldib tolmuimeja hääl - kilkas mitu korda kui mamps tolmukaga tube tõmbas. :)
Mina tassisin asjad tuppa ja hakkasin neid vähehaaval ära sättima + sorteerisin oma asju ja viskasin vanad ja mõttetud vidinad minema. (Mingid vanad kreemid, küünelakid, paberid, jne)
Ja seda tegin ma kuni kella poole seitsmeni.
Tegelikult teha on veel palju, aga kõike ei jõua lihtsalt ühe päevaga. :)

Siis nüüd enne lapse magama panemist, tegime talle vanni. Üllataval ja rõõmustaval kombel ta ei nutnud ega karjunud kordagi vaid nautis täiel rinnal vannitamist. :)
Nüüd on ta oma voodis, chillib omaette ja lutsutab lutti, vahepeal paneb silma kinni ka - ehk harjutab ise omaette magama jäämist. Suur ja tubli poiss juba!

Aga olen mega väsinud tänasest päevast, niiet heameelega lõpetan nüüd oma postituse!
Ärge siis unustage täna öösel kell kolm kella tund aega ette keerata.

Olge tublid ja musid!