Head SEDA aastat!

Head SEDA aastat kallid lugejad!

See on siis minu selle aasta esimene postitus. Ei olnud mul aega kirjutada ei jõuludel, ei vana-aasta õhtul ega ka 10 päeva jooksul sel aastal. Aga siin ma nüüd olen, jälle siin, et teid kurssi viia oma elukesega. 

Jõulud möödusid rahulikult pere keskel. Karl Hendrik sai meilt kingituseks armsa mõmmikosüümi, vanaema kinkis talle jalgratta, millel istudes laps tunneb suurt uhkust ja heameelt. :)
Henri sai kingiks sooja hommikumantli ja "Mr Right" kruusi ning mina sain Henrilt kingiks hõbekaelaketi. 

Vahepeal käisin mõned päevad ka tööl. Kus siis veel, kui Tristveres. Tore oli jälle koos OMA inimestega tööd teha.

25ndal detsembril on Kristoferil sünnipäev ning õhtul hilja käisime ka sealt läbi. Lapsed said oma vahel mängida. Neil oli nii lõbus et ülejärgmine päev läksime Karl Hendrikuga uuesti Kristoferile ja Rebecale külla. Seal möödusid 5 tundi nii kiiresti. Karl Hendrik muudkui aina mängis ja kordagi ei nutnud. Vähemalt oli lapsel tegemist. Samal päeval enne sinna minekut muidugi juhtus ka huvitav äpardus. Nimelt tahtsin enne Rebeca ja Kristoferi juurde minekut poest läbi minna. Sõitsin siis autoga juba üle raudtee kui kuulsin imelikku häält, Grossi poe ette parkides tuli kohe üks meesterahvas minu juurde ja ütles et mul on rehv tühi. Lähemalt uurides tuli välja et rehvis oli üks korralik kruvi. Ja mulje jäi küll selline et keegi oleks ta sinna nagu sisse keeranud. 

Jusiis mina või mu auto jäi kellelegi ette. Aga tõesti, kui see oli kellegi kätetöö, siis võin lohutuseks öelda, et parandus läks maksma 10€, KÕIGEST ja kurb ma nüüd eriti küll pole. :D

Aastavahetuse võtsime vastu ikka kodus, võinh mis kodus, ikka naabrite juures või nii. :D Nimelt meie naabriteks on Kerli ja Priit oma kahe lapsega ning oleme hakanud nendega palju rohkem suhtlema. Nii palju, et üks päev tegime isegi pannkooke oma kallitele naabritele. :D

Mina olin aastavahetuse hetkel kodus, nii kui uus aasta lõi, siis läksin kuuse alla, et siis Cärolini, Cetrini, Kristo-Keni, Alarit ja erikat näha. Ka värske lubadeomanik Venno tiirutas koos Hanna-Liisaga ringi ning sain ka nende natike juttu puhuda.

Uus aasta on siis kestnud juba 11 päeva ning elu on ikka päris tore. 

Eile müüsime maha Moe korteri, niiet GOODBYE Moe rahvas, teiega oli tore, aga Tapal on elukene natukene toredam. :) 

Ah, meenuski, et tahtsin ka seda öelda, et minu elus on nüüd ka see aeg, kus ma piltlikult öeldes "viskan" inimesi oma elust välja. Just neid inimesi, kes on kahepalgelised. Tuled ja naeratad mulle, aga selja taga ajad sellist juttu, et seda kuuldes läheb mul lausa süda pahaks. 

Ei saa minu pisikene ajukene aru, miks on vaja valetada ja ajada mingit jura. 

Nagu me Kristo-Keniga üks päev arutasime, et meil nagu polegi enam SÕPRU alles jäänud. Ongi kujunenud üks väikene seltskond kellega tasub veel suhelda. 

Minu oma seltskonnaks ongi siis Henri, Kerli, Priit, Cärolin, Cetrin, Kristo-Ken, Venno ja Hanna-Liisa.

Tundub et ülejäänud inimesed ongi nüüd rohkem vaid need TEREtuttavad, keda vahel harva näen ja teretan.

Aga ma olen rahul oma seltskonnaga, ainuüksi sellepärast, et ma tean, et nemad on ausad ja ei pane mind kuskil taga. Ei räägi kuskil küla vahel a'la sellist juttu, et ma olen rase ja ma ise ka ei tea kellest. Või et ma teen seda ja teen toda. Ah rahustuseks võin öelda, et noup ma pole rase ja ma ei kavatse oma lapsele veel niipea õde või venda sünnitada. 

Eks nüüd on mõnel üksikul lugejal pilt vast selgem, keda ma mõtlesin valetajate ja mõttetu jura ajajate all.

Kui ma tundun Teile hetkel kuri, siis noup, mul megalt hea tuju, sest ma ei lase enam rikkuda oma tuju tühjal-tähjal. 

Ma tänan inimesi, kes mind austavad! Tänks, just Teie oletegi lahedad. ;)

BTW, Karl Hendrik kõnnib nüüd väga edukalt, vahepeal isegi jookseb ning just tema on minu ja Henri suurim päike, kes varjutab kõik probleemid ning muudab need hallid päevad säravaks. :)

Muideks me käisime naabrite, naabri laste ja Karl Hendrikuga üks õhtul kelgutamas ka. Nii tore oli. :3

Aga ma nüüd lõpetan, saadan musidkallidpaid :)