Uus lehekülg elus.

Täna on see päev, kui ma alustan oma postitust lausega: "Tere, mina olen Leanika, üksikema."
Eks tegelikult teadsin ma seda ju kogu aeg ette, et sellest ei tule asja ning nii see ükskord läheb. 
Ma ei jäänud mitte ilma ainult oma elukaaslasest ja laste isast, inimesest keda ma armastasin, ma jäin ilma veel inimestest, keda ma PÄRISELT pidasin oma sõpradeks. 

Praegult mõtlen, et kui kergeuslik ja naiivne võin ma ikka olla, et ma mõnda inimest piiritult usaldasin ja uskusin. Vabandust väljendi pärast, aga fuck it. 

Nüüd paari päevaga olen ma teada saanud, kes on TÕELISED sõbrad ja kujutate ette, neid on vaid paar üksikut ja olen neile tänulik, et nad olemas on. 

Ja tänud mu perekonnale. Aga kõige selle juures igatsen ma kõige rohkem oma isa, sest just talle sain ma ju alati meie probleemidest vabalt rääkida. 
Kuigi ma olen meeletult kurb tegelikult, siis olen ma vähemalt saanud mõnest asjast paremini aru. Näiteks sellest, kui väga armastan ma oma last ning sellest, et tema hetkel see ainus, kes päriselt armastab ka mind. Oktoobris on neid armastusi mul juba kaks ning tegelikult piisab mulle ju vaid ka neist. 

Te ju teate, et ma olen inimene, kes saab hakkama. Muidugi saan, ma olen ju alati saanud. Ainult, et tervis kipub alt natuke vedama. Eile ämmakas helistas ja ütles, et glükoositaluvuse testiga on kõik täitsa okei, kuid hemoglobiin pidi natuke liiga madal olema. Nüüd paari päevaga on mul tõsised unehäired. Ma ei saa magada. Ma tõesti magangi päevas vaid 3-5 h kokku ja seda ka jupiti. No nüüd peaks veel kaaluga ka timmis olemas, sest söögiisu on mul null. Ma ei tea palju see Cärolini kaal valetab, aga igaljuhul näitas eile see kaal täpselt 500 grammi vähem, kui kolm nädalat tagasi enne ämmaemanda visiiti ehk siis 71,4 kg (24.07 ämmka visiidil 71,9 kg). 
Ägre nüüd mõelge, et ma mingi loll rase olen ja end näljutan, huhh noup, mul lihtsalt hetkel on mingid toitumishäired, küll need jonksu saavad. 

Aga selle unega on küll kehvasti, sest ega ma julge eriti enam autorooligi istuda, sest vahepeal vägisi kipub silm kinni vajuma, peab vist bussiga liiklema hakkama, aga metsa bussiga jälle ei lähe. 
Metsas pean ma nüüd käima topelt, sest emapalk sai mul selle kuuga läbi ning järgmisest kuust pean ma ju end ja last üleval pidama täeisti üksi. Ega seegi mingi probleem pole, sest olen ma ju supersäästja ning nii kaua kui marju ja seeni tahetakse, on kõik korras. 
Mõni inimene siiamaani imestab, et ma olen juba seitsmendat kuud rase ning ikka tatsan metsa vahet. 

Nii tihti öeldakse, et ma endale liiga ei teeks, aga see metsas käimine on minu jaoks nagu puhkus. See on ju ainus koht, kus ma saan rahus just mõelda neid päris ENDA mõtteid, rahus ning üksinda. 
Mind kutsuti nädalavahetuseks lapsega Soome puhkama ning Cärolini soovitusel ma vist isegi lähen, sest reaalselt ma vajangi siinsetest inimestest puhkust. 

Ja siis nüüd selle juurde, et mõni inimene kindlasti hetkel mõtleb, et miks ma seda kõike postitan? Vot üks asi mida keegi keelata mulle ei saa, on blogimine. Mets on koht, kus ma saan rahus oma mõtteid möelda ning blogi on koht, kus ma saan oma mõtteid avaldada. Ja see on hea, sest näiteks, kui mul aasta pärast on JÄLLE juhuslikult raske hetk, siis otsin ma üles just selle samuse postituse, loen seda ja meenutan, et tookord oli mul natukene raskem, ma sain sellest üle, kõik sai korda ning saab ka nüüdki. 

Ning viimane asi, mida ma mainin on see, et ma olen nüüd ajutiselt Facebookist eemal, sest hetkel ma tõesti ei viitsi scrollida neid õnnelike inimeste ja paaride pilte seal ning siis ma ei saa istuda kogu aeg messengeris ja vahtida, kas TA on active. Blogipostitusi saan ma sellegi poolest teiega sheerida ning ka teise lehekülje teen ma täna uuesti avalikuks. Niiet, kes mind vajavad, teavad mu numbrit, tõmmake traati. :D

Kommentaarid

Populaarsed postitused