Kaitseväe teabepäeva järelehüüe: kas riik on tähtsam kui selle riigi rahvas?

Pean mainima, et mul on hea meel, et minu postitus sel, teemal, et minu lapsepõlvekodu soovitakse sundvõõrandada (LINK!) inimesi külmaks ei jätnud ning inimesed on sama meelt, et millegi nimel, mis on kallis, tulebki võidelda, kasvõi riigiga!

Eile toimus siis kaitseväe keskpolügooni teeninduslinnakus (Läsnal) teabepäev , mille teemaks oli siis rääkida ministeeriumi plaanidest väljaõppealade arendamisel/laiendamisel.

Sinna teeniduslinnakusse minek oli ikka omaette küsimus. Esiteks oli tee nii libe, et Läsnale jõudes lõpetasin ma autoga põhimõtteliselt kraavis. Auto oli teeäärses sulalumevallis kinni. Peatasin kohe ka esimese auto kinni, kus olid väga meeldivad inimesed ning nad tõmbasid mu õnneks ka välja. Kusjuures ka need inimesed sõitsid sinna samusele teabepäevale.

Kui siis edasi liikusime linnaku poole, olid teeolud ikka pehmelt öeldes "s*tad". Ma ei harrasta internetis selliseid sõnu kasutada, aga tõesti muud sõna ma siia ei oleks osanud panna. 

Tee peal oli paks ja kõrgekiht sulalund. Ning sõiduautoga sai sõita max 20 km/h. Ja tasub maida, et tegemist oli täitsa reaalse asfaltteega.

Aga noh see selleks. Räägime siis nüüd sellest teabepäevast. 

Ma võiksin selle kokku võtta üheainsa sõnaga - NALJANUMBER! 

Jah, kutsel oli kirjas, et kui rahvast on palju ja ilm lubab, toimub see õues. Ma ausõna panin hommikul paksu jope selga, aga kuna ma enne teabepäevale minekut käsiin poes Henrile kohvi ostmas, ja mul selle jopega nii palav hakkas, vahetasin ma enne minekut paksu jopetavalise tuulejope vastu. Ning ma reaalselt viimase hetkeni uskusin, et see üritus ei toimu õues. 

Ma eksisin. Täiega eksisin. Selle asemel, et teabepäevale ja tähtsate inimeste jutule keskenduda, ma lõdisesin. No nii külm oli! Ma kannatasin tund aega ja siis ma lihtsal tõusin püsti ja läksin autosse sooja. Mu ema jäi edasi sinna. Pool tundi võttis aega, kuniks ma autos üles "sulasin" ja tagasi läksin. Aga kuna ma nägin, et mu emal oli ka külm, siis ütlesin talle, et lähme parem minema, sest selle mõttetuse nimel pole küll mõtet külmetada ja haigeks jääda. 

Aga millest siis seal räägiti?

Noh, ütleme nii, et riigijulgeolekust, ja siis riigijulgeolekust, ja siis veel riigijulgeolekust ja siis ...

Kohale oli tulnud ikka suur hulk rahvast- ikka päris mitukümmend inimest. Ning näha olid, et inimesed olid üsna marus.

Inimesed oli väga julged ning esitasid küsimusi.

Nagu näiteks, kui räägiti sellest, et polügoonialades kohtudes soomukiga, tuleb arvestada sellega, et soomukist välja vaatamiseväli on väike ning igale poole ei näe. Siis üks inimene küsis, et aga miks soomukid polügoonivälises alas võivad nahaaselt sõita, kiirust ületades jne? Eriti pahased olid Läsna inimesed, sest seal ongi 50 ala, aga soomukijuhid ei võta üldjuhul kiirust maha ning lihtsalt tuiskavad läbi küla. Et sel juhul ei ole ju mingist turvalisusest juttugi, vaid nad kujutavad tavavinimestele ju ohtu. 

Siis üks inimene küsis, et miks peaks üks tavainimene loobuma oma maast või kinnistust vabatahtlikult? Ja mis siis saab, kui ei soovita sellest loobuda? 

Samal ajal pobisesid inimesed, kaasa arvatud mina, et sis toimub lihtsalt sundvõõrandamine ju. 

Aga vastus oli selline, et keskpolügooni laiendatakse  riigi julgeoleku huvides. Ja et seda ei näe ette, et võib-olla paari aasta pärast "sõjaline kord" näeb ette, et võib juba pooled harjutusväljad kinni panna ja poelgi vaja nii palju kaitseväelasid jne. 

Selline mõttetu nimmu-nämmutamine ja hämamine käis.
Koosolek muidugi kestis kindlasti palju kauem, kui meie seal olime ning eks me jäime paljust ka ilma. Aga ausalt ma ei viitsinud külmetada seal, mitte millegi konkreetse nimel. Kus räägitakse mingist riigijulgeolekust, nagu sõda oleks meile ukse juba koputanud.
Ning ma mõtlen, et tuleks teha ikka eraldi privaatne kohtumine mu emale, et talle siis tema tulevikust keskpolügooni elanikuna räägitakse.

Ma eile pikalt mõtlesin sellele kõigele ja ma juba vist panin ka pildi kokku, et mis siin riigis tegelikult toimub ning miks nii väga laieneda tahetakse. 

Aga ma kirjutan sellest oma vaatevinklist mõni teine päev pikema postituse. Ühtlasi siis ootan ma ka inimesi kaasa mõtlema, et kas minu spekulatsioonidele võiks olla ka tõepõhi all.

Lõpetaksin ma selle postituse sellise enda poolse mõtteteraga: Riigile pole tähtis rahvas ega inimeste tunded vaid riigi julgeolek.  Antud juhul ei võrdu riigi julgeolek rahva turvalisusega. Ning riik ei võrdu rahvaga.. Kuigi päriselt peaks üks vabariik seisma selle eest, et selle riigi rahvas tunneks end turvaliselt ning ei peaks kartma, et tema koduriik võtab temalt tema kodu ära.