kaks aastat seda tühjusetunnet..

Täna, kaks aastat tagasi, oli minu elu kõige kurvem päev. Ma kaotasin ühe inimese, keda ma kõige rohkem siin ilmas austasin, armastasin ja kellest kõige enam hoolisin. Kaks aastat tagasi olin ma veendunud, et see valu ei kustu iialgi. Ning täna võin kindlalt öelda, et ega see valu ei kustugi. See valus ja kurb päev õõnestas mu südamesse augu ning seda auku ei saa mitte kuidagi ning mitte iialgi enam täita. Üks väike mõte oma isale ning pisarad voolavad mööda põski alla. Piisab vaid sellest kui keegi teda mainib ning ma juba vaikseks ja nukraks muutun. 

Kuigi ikka on raske ja kurb, on aeg teinud oma töö ning leevendanud hingehaavu. Süda on enam-vähem leppinud asjaoluga, et mu kallist isa enam pole. Aga mitte täielikult ning ega seda täielikku leppimist ei tule vast iialgi... 

Ma olen väga tänulik, et mul oli sünnist saadik olemas isa, kellele sain loota, keda sain usaldada ning kellesse sain uskuda. Et mul oli isa, kes õpetas mulle nii palju asju. Eelkõige seda, et inimeste vastu tuleb olla hea, alati!

Tema pilt seisab alati meie kapil meenutamaks tema muhedat ja armsat olekut. Meenutamaks seda, et ta oli päriselt olemas. Et ta päriselt oligi nii hea ja armas! 

Ma olen õnnetu, et ma jätsin talle elu jooksul väga palju tähtsaid sõnu ütlemata. Näiteks, kui tähtis ta mulle tegelikult oli ja kui väga ma teda armastan. Ja kui õnnelik ma olen, et just tema oligi minu isa! Neid ütlemata sõnu kahetsen ma kõige rohkem. Ja see teeb ka kohutavalt haiget. 

Ma igatsen tohutult temaga rääkimist. Ta armastas rääkida mälestustest ja asjadest mis oli olnud. Ma olin alati nii õnnelik, kui ta tuli minuga minu tuppa jutustama. Ja nii istusime ja jutustasimegi tunde, igasugustest maailma asjadest. Ma igatsen nii väga teda! Ilma temata on kõik nii tühi..

Ta oli väärt mees ning ma olen õnnelik, et ta nii heasüdamlik inimene oli. Tema jaoks polnud iialgi tähtis raha, vaid hoopis mälestused ning ajalugu. 

Lõpetuseks tahaksin öelda, et ärge jätke oma lähetastele ütlemata, kui kallid nad teile on. Sest Sa ei või iialgi teada, millal on Sinu või Su lähedase inimese viimane päev. Sellepärast saadan ma Karl Hendrikut ka lasteaeda alati sõnadega "emme armastab Sind!" Mõne jaoks tundub see imal, aga teisalt on oma tunnete väljedamine parim asi, mida Sa kellegi jaoks teha saad!