kui minu lapsepõlvekodu tahetakse sundvõõrandada...

Ma ei oska hetkel mitte kuidagi olla. Ma olen samal ajal nii kuri, vihane, kurb kui ka pettunud. Pettunud selles mõttetus riigis. Jah mõttetu riik, nii ongi!

Paljud teavad, et mu lapsepõlvekodu asub Kaitseväe keskpolügoonil. Jah, see on veel üks viimasest paarist majast, mis veel alles seal on ja kus veel inimene seeski elab, antud juhul minu ema. 

Ma olin alati nii uhke selle üle, et minu kodu just seal asub. Mu vanemad said selle maja üle 30 aasta tagasi ning keskpolügoon tehti sinna 2001. aastal. Jätke endale meelde fakt, et meie elasime seal enne, kui tuli kaitsevägi oma polügooniga sinna. 

Kui mu isa veel elas, kartis ta alati, et ükskord saabub see päev, kui meid sealt välja kihutatakse. Lohutasin alati isa sellega, et EI, seda ei juhtu! Sest nii ju lihtsalt ei tehta!

Kui aasta tagasi anti vihjeid, et mu ema peab ikkagi oma kodust loobuma, ei uskunud ma seda ikka. Sest, kuidas saaks nii olla, et keegi tuleb ja viskab Su oma kodust lihtsalt välja? Nii ju ei tehta!

Kuniks mu ema sai kutse homme toimuvale mingile kaitseväe koosolekule. Täna helistaski õde sinna ning uuris, et millega seoses see koosolek toimub. 

No, mis te arvates? Nad tahavad meie kodu! Nad tahavad minu EMA kodu, MINU lapsepõlvekodu, minu suurimat mälestust minu isast! Istun siin arvuti taga ja nutan lakkamatult. Küll tahaks praegu kallistada oma isa ning tahaks et ta ütleks ise, et kõik saab korda ning seda ei juhtu... Aga ma ei saa seda teha, sest kolme päeva pärast möödub juba kaks aastat tema surmast. Ma usun, et kui ta elaks, nutaksime me koos, sest ka tema ei ole iialgi tahtnud oma kodust loobuda. Kes küll tahaks?

Leidsin ka ühe artikli! (LINK!) Ma saan aru, et tahetakse laieneda.. Artiklist loen välja ka, et uued relvad on suurema tulejõuga ning ka seetõttu tuleks ohuala laiendada. +müratase jnejne! Aga ikkagi kuidas on linnulennul 1 km kaugemal olevad majad (mis piiridelt pole polügooni alade sees) vähem ohutatumad? Üle 15 aasta oleme ära kannatanud igasugused paugutamised. Sellega harjub. Meil oli vanasti ju isegi kitsed ja ka nemad harjusid. Me olime harjunud, kui suurte paukude tagajärjel majal aknad klirisesid ja nõud kapis värisesid. Ja nüüd järsku on mu ema ning tema kodu neil jalus...
Täna aetakse meid ära, mis järgmiseks? Paarikümne aasta pärast on terve Lääne-Virumaa võib-olla sundvõõrandatud? Ja saja EV200-ks on terve Eesti üks lahinguväli? Me pole ju Afganistaanis või ma ei tea kus... Laske inimestel palun elada :(

Ma tean, et on inimesi, kes raha eest müüksid oma hinge või kuradile, sest raha on mõne jaoks nii tähtis. Aga minu isa ei olnud selline, mu ema ei ole selline, mina ei ole selline! 

Tühja sest rahast! Kui mõtlete, et raha eest saab kõike osta ja kompenseerida, siis ikka ei saa küll! Raha eest ei saa armastust ning mälestusi! Ning seal samas, Männiku talus on minu mälestused, minu armastus, minu lapsepõlv, kõik mida ma ikka ja jälle eluks vajan! Kuidas küll kaitsevägi saaks kompenseerida rahaga meile meie mälestused?!

Seal samas õppisin ma kõndima, rääkima, lugema ja kirjutama! Seal nutsin oma esimesed pisarad ning naersin esimest korda! Seal samas maja ees tiigis õppisin ma ujuma, seal samas metsa tukas korjasin ma oma esimesed seened ja marjad, seal samas õppisin ma autoga sõitma. 

Samamoodi, sealt samast viisin ma oma isa haiglasse ning 5 päeva hiljem olin ka just seal majas, kui ma sain kõne, et mu isa enam pole! Mis asjad need kõik on? MÄLESTUSED! 

Ja ma ei taha, et mu mälestustepaigast saaks ka üks suur mälestus.. Ma ei taha, et sellest majast saaks sõdurite lahinguplats. Ma ei taha, et nad taoksid aknad sisse ja laseksid minu magamistoa aknast kuule! Ma ei taha! Ja ma ei luba seda!

Saan aru, et peaksin ootama ära homse koosoleku, et täpsemat sotti saada, mis neil tegelikult plaanis on.. Aga ma ei suuda oma emotsioone talitseda. :'(

Tunnen kuidas ma olen masenduses, sest tavainimene ju riigi vastu ei saa? 

Aga üht võin ma öelda.. Kui muidu kaitsevägi peab mängusõdasid, siis nüüd said nad endale tõelise vastase, kellega pidada tõeline sõda! Sest meie pere nii lihtsalt alla ei anna!