Karl Hendrik - KOLM! ❤️

Kuna veebruari algus on meie peres sünnipäevade rohke, siis pidasime laupäeval Tartus õe juures lausa kolmik-sünnipäeva. Minu emal oli 1. veebruaril, Karl Hendrikul 3. veebruaril ning õel 6. veebruaril sünnipäev. Nii me siis võtsimegi sugulased kokku ja läksime Tartusse õe juurde tähistama. 

Tartusse läksime nagu ikka rongiga. Ausalt, rongiga on palju mugavam, odavam ning kiirem. Ma olen ikka autoga ka Tartus käinud, kuid see sõit sinna on nii üksluine ja igav, et mina vabatahtlikult sinna autoga üldjuhul ei läheks. Üleüldse olen ma nagu vanainimene juba, sest autoga sõitmine on minu jaoks nii tüütu ning isegi poodi läheksin ma meeleldi pigem jala. 

Igal juhul läks meil laupäeval üsna kiireks, sest ärkasime 8.15 ning pidin veel enne rongi käima maal emal järgi. Rong läks 10.54 ning maja eest hakkasime rongile koperdama alles 10.46. Muidugi on maa meie maja juurest rongijaama väga väike, aga arvestades seda, et üks laps oli kelguga ja teine vankriga, võttise see lumes sumpamine üsna palju aega. Meie vankrikene ei taha selle paksu lumega eriti koostööd teha. Aga pole hullu. Jõudsime ilusti enne rongi rongijaama ja saime veel paar mintsa veel rongi oodatagi. 

Rongis võttis mu ema kinkekoti välja ja ütles, et ma õe kingitused sinna sisse paneksin. Aga kus kingitused on? Ee, ma ju panin need kotti? Jep, aga kus kott on? Noh jah, muidugi jäi see viimase minuti kiirustamisega köögilaua peale. Nojah, peab siis õe sünnipäevale ilma kingitusteta minema. See tõmbas mul täiega moti maha ja näo mossi. Aga ei olnud hullu, õnneks. 

Õe juures siis nagu sünnipäevadel ikka, sõime, jõime, rääkisime maast ja ilmast, siis jälle sõime, mekkisime kooki, puhusime juttu, vaatasime lapsi ja nii edasi! Selline tavaline väike istumine, mitte midagi erilist. 

Mu ema tahtis väga Karluga Tartusse jääda, et järgmisel päeval alles tagasi tulla. Algul olin ma täiega selle vastu, sest Karlil oli järgmisel päeval sünnipäev ja ma oleksin tahtnud ikka hommikul ise teda sünnipäeva lauluga äratada. Aga kuna Karlil oli seal õe juures nii lõbus ja nii palju tegevust, siis mõtlesin, et las ta siis jääb pealegi. 

Järgmise päeva lõunal tulid nad juba tagasi, niiet polnud hullu midagi. Sõime oma pisikese pere keskis torti ja andsime kingid ka üle. 

Muidugi tahtsin ma siis Karlist teha ilusaid pilte, aga kuna Karl pole eriti koostööaldis selle kohapealt, viskasin lihtsalt tordi letti ning lasin tal mökeldada, samal ajal siis klõpsutasin temast paar (loe: sada) fotot. 

Ühtlasi ma olen nii õnnelik, et ta on nii suur ja tubli juba, samas olen ma nagu õnnetu kah, et ta juba nii suur on :( Mõelda vaid, et 4,5 aasta pärast läheb see jünger juba kooli. Ja see 4,5 aastat läheb ju täpselt sama kiiresti, kui need kolm, mis möödusid tema sünnist! 😪❤️