39+3 ehk viimane ämmaemanda visiit :)

26.01.2016 ehk 39+3

Täna öösel magasin nagu ingel - ausalt. Öösel küll korraks ärkasin ja kuulsin, et vastu rõduakent taob vihm, kuid sellest hoolimata surusin uuesti silmad kinni ja magasin rahulikult hommikuni.

Käisin pesemas ja lõunaaeg tegin - viinerikastet ja keedukartuleid. Kastme tegemine polnud mul taas eriti edukas, arvan millegi pärast, et viga on jahus. Sest just selle jahuga on mul viimased korrad kastme tegemine ebaõnnestunud. Aga ei ole hullu, süüa kõlbas toit ikkagi. Ning kuna ma ju piima ei tarbi otseselt, siis vähemalt kastmest sain ma mingi koguse piima ju enda organismi. :D

Tasub ka vist mainimist, et viimastel päevadel on mul kas nii et kõht on tühi ja pole isu või siis vastupidi, kui on isu siis pole kõht tühi. Ehk polegi tahtmist nagu süüa enam eriti. Aga see selleks.

Kella 13:15 aeg helises aga uksekell. See oli korteriomaniku isa, kes tegelikult pidi juba enne lõunat tulema pistikuid ja kapiust parandama. Tegelikult üldse ei sobinud, et ta just see kell nüüd tuli, sest 14:17 pidin ma juba bussile minema.

Ühe pistiku sai ta täielikult korda teise kohta ütles ta et peab uue ostma ja lubas homme tagasi tulla. Siis vaatas ta ka kapiust, seda tahtis ta vist täna hakata parandama, aga kuna kell oli selleks ajaks juba kaks läbi, siis ütlesin talle, et pean arstile minema ja et seda võib ka homme vaadata. Ta oli nõus ja läks minema. Siis panin kähku riidesse ja läksin ise ka bussile.

Tänu sellele et terve päev on ainult vihma ladistanud on tänavad libedad ning lörtsi ja vett täis. Kui bussile läksin siis vihastasin korralikult, sest inimesed seisid otse bussi ukse ette, üritasin neist mööda trügida et ikka ise ka bussi mahuksin ja mis mulle vastu vahib - enamus kohti on ka veel vabad. On see tõesti mingi tüüpiline eestlaslik kadedus? Et kui ise istuda ei taha, siis seisame ikka ukse ette ja ei lase teisi ka? Trügisin neist inimetest kurjalt mööda ja sain istuma.

Nagu ikka läksin Vabaduse väljakul maha ja kõndisin Estoniasse - sinna minek oli ka omaette kunst sest kõnniteed sõna otseses mõttes ujutasid. Õnneks Estoniast sain suhteliselt kohe bussile ja siis jalutasin haigla.

Täna oli mul siis viimane ämmaemanda vastu võtt. Ukse taga astusin kaalule ja lihtsalt mõtlesin, et MIDA HELLI, kui palju ma kaalun. Kaal näitas 72,4 ja see tekitas minus jubeda tunde. 19 päevaga olin jälle võtnud juurde +2,5 kg.
Ämmaemand uuris enesetunde kohta ja et kas beebsu ikka liigutab järjepidevalt ja omas rütmis jne. Ämmaemandal oli täna ülikooli praktikant ka  abiks, siis tema mõõtis mu vererõhku. Hiljem siis kuulas beebi südamelööke ka.

Määrati ka aeg 5ndaks veebruariks arsti juurde, et juhul kui beebsu pole veel sündinud siis arst vaatab veel mu üle. Enne seda pean käima veel KTG-d tegemas. Viimase ämmaemanda viisid puhul sain veel väikese kingikotikese Johnson's Baby asjadega - kusjuures ka natuke lugemist - "Juhend värsketele vanematele 10 päevaks" ja "Kui sünnib beebi, sünnib ka ema".

Peale arsti juures käiku läksin Viru Väravate Hessi ja ootasin seal Karolinat. Oh kui hea oli temaga seal istuda ja jutustada. Kui me aga sealt ära läksime, et bussile minna, siis oleks olnud vaja tõesti paati.

Kõnnitee oli vett täis. Karolina läks ees lume peal aga libe oli, ise ma veel itsitasin tema taga ja siis kõlas minu vali karjatus. Karolina ei julgenud isegi selja taha vaadata, sest kartis et nüüd olen ma külili uputaval kõnniteel. Õnneks ma külili ei käinud, aga astusin oma saabastega ikka koraalikult sinna sõna otseses mõttes pasa ja löga sisse. Jalad olid mul siis juba TÄIESTI läbi märjad. Tundsin kuidas vesi lirtsus mu talvesaabastes. Eino ja mis veel parem, ühel hetkel avastasin ma et saapal oli kontsa see mingi asjandus ka ära kadunud. NO TERE TALV.
Aga ei ole hullu, elasin üle.

Läksime bussile. Bussis istus meie vastu üks noorem blondide juustega naisterahvas. Ühel hetkel sumas rahvamassist meie poole üks teine naine, koputas sellele blondile naisele õlale ja ütles: "Vaatasin teid tükk aega, ja vaatasin et oled ikka väga ilus naine. Ja otsustasin tulla ja seda teile öelda ka." Blond naine oli muidugi sõnatu ja ei osanud midagi muud öelda kui hämmeldunult "aitäh".
See oli tegelikult nii armas.

Läksime Nurmenuku peatuses maha, sest nädal tagasi kaotas Karolina oma rohelise kaardi ära ja ta arvas, et äkki jäi see Nurmenuku hessi. Käisime sealt läbi, aga seal öeldi et nemad pole küll midagi leidnud. Ega siis midagi, käisime veel korraks rimis, sesttahtsin koju mahla osta. Ja siis Karolina käis veel R-kioskis et kõneaega osta. R-kioskis on hetkel mingi sugune loosiratta keerutamine ja siis Karolina võitis sealt uue Superi stardika, mille ta mulle kinkis xD ;)

Siis tulime minu juurde, andsin talle õpikud, mis ta eelmine kord minu juurde jättis, istusime nata ja siis pidi ta juba bussile minema ja kooli koosolekule minema.
Nii see aeg jälle läks. Nüüd istun siin kodus jälle üksi, kuulan kuidas vihma ladistab ja mõtlen, mis peale hakata. Samas varsti arvatavasti helistab Henri ja siis paar tundi jälle sisustatud :)
Tegelt on täiega jäätise isu aga samas kõht pole tühi. :D Dilemma missugune.
Aga mis seal ikka, niigi palju täna juba laterdanud.

NB: promosin küll täna juba facebookis, aga keda huvitab siis teen esmaspäeval (1. veebruaril) Avonist tellimuse, kui soovid midagi tellida minu kaudu, siis võid mulle kirjutada! Ise leidsin sealt palju odavaid ja kasulikke asju. Soovitan Sinulgi vaadata e-kataloogist järgi ehk leiad Sinagi midagi kasulikku ja odavat! :)

Ja tahaks tervitada kõiki teid ja siis beebsu saadab teile musidkallidpaid! <3
Olge kallid!
Leanika