Iga kord kui ta mu sees end liigutab, mõtlen, et ta võiks olla juba mu kätel

See tunne, kui mu sees käib elu, on tegelikult imeline..

See tunne, kui ta mu sees end liigutab, on kirjeldamatu..

Mu kõhukeses kasvab uus, väikene elu.
See polegi tegelikult ju uudis mida kõva häälega peaks kõigile teatama ning sellepärast ei rääkinudki ega pannudki ma sellest ühtegi pilti kuskile enne 2015. aasta viimast päeva. :)

Mõni vaatab imelikult, mõni vaatab ja mõtleb "oi, ta on rase". Mõni ei ütle midagi, kuigi tahaks öelda. Mõni ei oska midagi öelda ning mõni ütleb "palju õnne".
Ning mõni mõtleb, et "tüdruk rikkus oma elu ära", aga see viimane mõtlemine on küll täiesti vale.

Ma olen vähem kui poole aasta pärast juba 20, vana inimene juba.
Pidutseja pole ma juba ju ammu, sest mina olen oma peod juba maha pidanud.
Ning KOOL, ärge mõelgegi, et lapse sünni pärast jääb see pooleli. Pole kavaski seda pooleli jätta.
Teadsin juba enne keskkooli lõpetamist, et olen rase ning sellegi poolest läksin ülikooli. Ja siin ma olen, rase TTÜ tudeng
.
Mul on tegelikult vedanud, sest mul on nii palju toetajaid ja inimesi, kesmind aitavad. Mul on vedanud kursakaaslastega, sest tegelikult, kuna meid on oma kursusel vähe ning fakt et paljud lendavad veel välja ka, siis seepärast hoiame me kokku ja aitame üksteist.

Ja siis veel mu teine perekond - Tristvere perekond - nad on parimad! Piret, Anna-Margarita ja Kaja - nad on mind nii palju aidanud ja nad on nii hoolivad ja head, et ma ei jõua vist neid elus ära tänada. Mul on nii vedanud nendega. Anna on ju veel eriti armas, kui ta ükskord mulle helistas ja ütles "tead, mul tuli üks mõte, nimelt Sinu beebi on ju meie kohviku esimene beebi, seega meie ristime ta Tristvere kohviku-beebiks".

Ja siis veel Karolina - üks suurimaid tugesid mu elus - tegelikult pole ta ju enam mitte lihtsalt Karolina, vaid tädi Karolina. Ta üks esimesi, kes teada sai mu rasedusest ja ta pole kunagi mind hukka mõistnud sellepärast, ta on seda rõõmu minuga jaganud ning tema jaoks on see olukord kuidagi nii loomulik. Kuidas ta vahel koolis vaatab mind ja ütleb, kui ümar ma juba olen, ja siis vahel kardab mu kõhtu katsuda ja siis peaaegu et nutma hakkab, kuna tema arvates on see nii armas.

Mu vanemad - ma ei julgenud neile seda pikka aega üldse rääkida, aga kui nad sellest teada said lõpuks, siis polnudki nende reaktsioon selline nagu ma kartsin. Vastupidi, nad näivad õnnelikud - ema nimetab mu last juba oma lapseks. Ta on talle juba valmis kudunud püksid, kampsuni ja mütsi.
Õed on ka väga abivalmid! Ühesõnaga, kõik need inimesed on mu tõeline perekond ja ma armastan neid väga!
Oii, kas jätsin kellegi mainimata? Jätsin ta meelega kõige viimaseks - Henri - mu kõige suurem tugi, mu õlg.
Kes teine aitab mul jalatsipaelu siduda, kui mul endal on seda raske teha? Muidugi tema. Kes teine räägib mu kõhuga kõige rohkem juttu, kui tema, Ta on sama õnnelik, kui mina, kui mitte õnnelikumgi veel.
Ühesõnaga, olen ma väga õnnelik inimene, õnnelik tulevane ema.

Uus aasta on minu ja Henri jaoks tõesti paljutõotav ning avastusterohke!
Tähtaeg on juba 1. veebruar ning selleni on jäänud juba vähem kui 1 kuu. Oleme väga põnevil ja ootusärevil.

Head uut aastat kallid lugejad!
Teie,
Leanika