No matter how much You do, You’ll never do enough.



Hei.
Ma ei teagi tegelikult kus kohast alustada. Te soovite et alustaksin algusest? Kui ma vaid teaksin kus kohas on see neetud algus. Olgu, ma üritan. Kuigi ma olen enam kui kindel, et selle terve loo keskel väsivad väga paljud lugemisest ära. Ma usun, et vähesed loevad selle postituse lõpuni. Kui üldse keegi loeb.
Alustan siis sellest, et ma olen maailma kõige kahepalgelisem ning halvem inimene. Just nimelt, armsad inimesed, seda mina olen. Raske uskuda eks ole? Aga tulete toime, ma usun. 
Just täna küsiti minult, sõna KAHEPALGELINE tähendust. Ning see pani mind mõtlema. Kes meist poleks kahepalgeline? Sina ei ole? Mõtle hoolega järele. Juba valetamine, et Sa pole kahepalgeline, on kahepalgelisuse esimene tunnus.
Teiseks, ma ei tea enam mida ma tegema pean. Kui ma ei naerata, siis öeldakse et ma olen mingi masendunud pubekas. Kui ma aga naeran ja üritan elust kõike võtta, öeldakse et ma olen lapsik. Üks kõik mida ma teen, ikka mõistetakse mind hukka.
Pidasin end üdini positiivseks inimeseks, kuid tundub, et sellel võltsil rajal pole enam mõtet jätkata. Ma ju üritasin, kogu hingest. Soovisin, et inimesed mu ümber oleksid õnnelikud.
Kolmandaks, ma ei soovi enam iialgi kuulda sõna "IGAVESTI", sest see sõna hävitab kõik.
"Miski pole igavene," ütles poiss, kes oli lubanud mind IGAVESTI armastada.
"Ma olen igavesti Sul olemas," ütles inimene, kes lihtsalt mu elust kõrvale astus.
Tegelikult ma nägin Teda eile.. Juhuslikult.. Ja see tunne, mis mind tol hetkel valdas, oli kirjeldamatu.. 

Neljandaks, ma ei kavatsegi enam kedagi oma südamele lähedale lasta. Oot, on mul üldse enam kuhugile kedagi lähedale lasta? On mul veel üldse südant? No füüsiliselt jah, ta tuksub.. Kuid vaimselt seda vist enam pole. Niiet "Suure südamega Leanikat", kelle südamesse alati kõik inimesed ära mahtusid, enam ei eksisteeri. Vist. Või eksisteerib? 
Ongi aeg see jama ära lõpetada. Kaua me teeskleme, et kõik on hästi?
Teate kui raske on teha iga jumala päev nägu, et kõik on korras ja lihtsalt rõõmsalt naeratada? Proovige. Harjutamine teeb meistriks. Minult võttis see mitu mitu kuud aega, aga ma läbisin selle missiooni edukalt.
Ning nüüd naeratan ma tuimalt kõigile. See tuleb iseenesest. Sellepärast ju kõik vaatavad minu peale hukkamõistvalt, kui ma üritan kellelegi selgeks teha, et elu on ilus. Inimesed vastavad "Muidugi Leanika, Sinu elu on ilus. Sa pole kunagi kurb olnudki. Alati naeratad ja oled õnnelik. Sina, Leanika, ei tea midagi kurbusest ja valust. "

Teate, võib-olla ongi parem, kui Te nii mõtlete. Ma ei soovi elada oma elu haletsusel. Ma ei soovi.. Ma ei tea enam isegi, mida ma soovin ja mida ma ei soovi.
Olengi üksi, elan õnnelikult, bla-bla-bla-blaa.
Ja teate, mis on kõige naljakam selle kõige juures? See kui naiivselt inimesed usuvad seda jama. Või õigemini, tegelikult nad tahavad uskuda seda. MIKS? - Sest, nad näevad tegelikult vaid enda muresid. teiste mured on ju alati tühiasjad meie endi murede kõrval.
Mõned päevad tagasi mõtlesin, et KÄTTEMAKS on parim lahendus. Kuid praegusel hetkel, ma isegi ei tunne mõõnu kättemaksust. Mõttetu, ajaraisk. Targem on jätta asjad nii nagu nad tookord jäid.

Miks ma seda jura üldse Teile ajan? Tuletage meelde, mida minult täna küsiti. "Mida tähendab KAHEPALGELINE?"
Mina jõudsin järeldusele, et meil kõigil on erinev arusaam selles sõnast. Kuid ükskõik, mis pidi me seda sõna võtame, me kõik oleme kuradima kahepalgelised inimseloomad.
Ja ükskõik, kes Sa oled, sotsiaaltöötaja, annetaja, sarimõrvar, taskuvaras või poliitik, Sul raisal on TUNDED. Ükskõik kui palju Sa üritad olla ükskõikne, ühel hetkel Sa murdud. Aga elu ei ole tuim lahing, elu ongi tundeline väljakutse. Võta see väljakutse vastu. On vaid kaks võimalust: Sa kas võidad või hoopiski kaotad.
Usaldada võid Sa vaid iseennast, kui sedagi.
Veidi teise tooniga postitus tuli täna, aga järgmine kord paneme jälle pidu ja oleme rõõmsad. Nagu alati.
Päikest, kallid.
Leanika.

Kommentaarid

Populaarsed postitused