"Kuidas Sul läheb?"

KUIDAS SUL LÄHEB?
Kui tihti küsitakse Sinult just seda lühikest kuid nii palju soovivat küsimust? Kui tihti küsid Sina teistel, kuidas neil läheb?

Alles hiljuti nägin facebookis ringlemas mõttetera, et kui küsida inimeselt, kuidas tal läheb ning kui ta vastab "normaalselt", siis ei ole Sina see inimene, kellega ta sooviks avameelne olla. Tegelikult päris tõene ju. "normaalselt" ju ei tähenda tegelikult mitte midagi, see ei ütle meie elude kohta mitte midagi.

Kui ma küsin inimeselt kuidas tal läheb, siis teen ma seda just sellepärast, et mulle tõesti läheb selle inimese heaolu ja elu korda. Ning kuna ma ei küsi seda küsimust mitte niisama jutu jätkuks, siis ootan ka oma küsimusele pikemat ning avatumat vastust.

Kahjuks aga pole minult ammu keegi seda küsinud. Ja see tegelikult kurb. Kurb just sellepärast, et kui minule läheb teiste elu korda ja neile minu oma ei lähe, siis jusiis ei kuulu ma nende inimeste ellu? Võib-olla. Mis seal ikka.

Kurb on ka see, et inimesed kaugenevad. Tõsiselt kaugenevad. Need kellega kunagi iga päev suhtlesin, on nüüd muutunud inimesteks, kellega ma praktiliselt ei suhtlegi. Mõni lihtsalt ignoreerib, sest on mulle näiteks võlgu. Öeldakse ju, et kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Täitsa peab paika. Nõme tegelikult, et usaldasin kedagi ja andsin laenu ja mõtlesin ise seejuures "teda saab usaldada, ta niikuinii maksab tagasi" ja siis nüüd ei tee ta välja minust ning ei kavatsegi tagasi maksta. Ise olin loll. Tegelikult, aga mis seal ikka, vähemalt inimese tõeline pale on paljastunud minu silmis.

Paratamatult on elu välja sõelunud just need üksikud inimesed, keda saab nimetada TÕELISTEKS sõpradeks ja neid on tõsiselt vähe, TÕSISELT VÄHE. Aga ma olen õnnelikud just nende inimeste üle, kes on jäänud mu ellu, hoolimata kõigest. Hoolimata minu seisukohtadest ja arvamustest.

Minul on oma arvamus ja kui ma seda südamest kellelegi räägin, siis vahel on inimestel arusaam, et üritan täiega oma arvamust peale suruda, aga ma lihtsalt üritan oma seisukohti selgeks teha.

Ja ma austan inimesi, kes minu arvamust maha ei hakka tegema ja kohe enda arvamust peale suruma. Igal asjal on erinev vaatenurk ja mulle ei meeldi, et teised arvavad et just neil on alati õigus ja siis nad lihtsalt ründavad mind oma arvamusega. Mida iganes, ütlen ma selle peale.

Aga lõpetuseks tahaksin ma öelda seda, et kui te tahate oma lähedasi hoida, (et need vähesed, kes on teie ellu jäänud, kuuluksid sinna ka edaspidi) siis tundke nende elu vastu huvi ja küsige ikka vahel neilt kuidas neil läheb?, et nad teaksid, et te pole neid unustanud ja hoolite neist endiselt.

Olge tublid,
Hoidke end,
Teie, Leanika